Suure austrifestivali järgne hommik Doggerlandis.
Üks naine ärkab pohmellis ühes hotellitoas vale mehe kõrval.
Üks teine naine leitakse oma köögist jõhkralt tapetuna.
Kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby saab ülesandeks juhtida mõrvajuurdlust, mida sugugi ei lihtsusta tõik, et tema arrogantne ülemus on olnud ohvriga abielus.
Võib-olla sai kõik alguse juba seitsmekümnendatel selles kummalises kommuunis.
Võib-olla ühest telefonikõnest sel kevadel. Võib-olla leiab tõe Jänese ja Varese pubis räägitavatest külajuttudest. Karen Eiken Hornby on pöördunud tagasi Doggerlandi, et unustada töö, alkoholi ja suvaliste meeste abil oma minevik.
Nüüd on ta sunnitud loovima enda ja teiste eksisammude vahel.
Sarja autor on Maria Adolfsson, kelle lugude keskseks uurijaks on Karen Eiken Hornby. Esimeses raamatus peab ta andma endast kõik, et leida oma ülemuse eksnaise tapja. Ta on tubli uurija, kes nii kergesti alla ei anna.
Lugemist alustades tundsin, et see lugu lõpeb küll ootamatu pauguga. Tegemist on üsnagi põneva lugemisega, mis haarab sind oma erinevate keerdkäikudega endasse ega lase lahti enne, kui kõik saladused on paljastatud. Muidugi saab selgeks ka see, kes on mõrvar. Kui tahate teada, kas ma sain vastused kõikidele küsimustele, mis on raamatu tutvustuses, siis võin vastata, et jah, täielikult.
Noorö saarel leitakse ühest karjäärist surnud mees. Gripilaine tõttu on politseil suur tööjõupuudus ja Karen, kes on varasemas juhtumis saadud vigastuste tõttu haiguslehel, leiab ettekäände kodust ja jõulude tähistamisest pääseda. Ta asub asja uurima.
Uusaastaööl pannakse toime veel üks mõrv ja seos kohaliku viskitehasega muutub aimatavaks. Karenile teeb rohkem muret aga see, et tema mitte kuigi seaduskuulekad sugulased võivad olla asjaga seotud. Kui lisaks satub ohtu ühe lähedase sõbra elu, muutub tasakaalu hoidmine eraelu ja politseitöö vahel eriti raskeks.
Nagu tutvustuses öeldakse, siis Doggerlandi sarja teises raamatus saab kõik alguse sellest, et saarelt leitakse ühest karjäärist surnud mees. Karen on küll puhkusel, kuid ta otsustab siiski asja uurima asuda. Saladused, mis selle käigus paljastuma hakkavad, võivad aga ka talle saatuslikuks saada. Kes on kõiges süüdi ja miks? Kas tõesti on selle kõigega seotud viski?
Oh, kuidas mulle meeldis sealne õhustik ja lumetorm, mis ähvardas kõik enda alla matta. See on üks ütlemata mõnus taaskohtumine politseiuurija Kareniga. Tal on just selline karakter, mis sobib politseitööks imehästi. Jah, ta võib olla vahel torssis ja enda arvates vana, kuid siiski pole ta minetanud oma oskusi leida üles süüdlased ja neid õiglaselt karistada.
Maailmakuulus laulja Luna pole esinenud kümme aastat.
Nüüd naaseb artist kodumaale Doggerlandi, kus ta pole käinud lapsepõlvest saati, et salvestada siin oma tagasituleku album.
Kadestusväärse välimuse ja kaheldamatu andega naine lummab stuudiopeol kõiki. Kui mitte arvestada üht tusast kriminaalinspektorit, kes end äkitselt vana ja väsinuna tunneb.
Järgmisel hommikul ei ilmu Luna stuudiosse plaadile viimast lihvi andma. Tema kadumine on kahtlane, ometi tahetakse seda saladuses hoida. Samal ajal rünnatakse jõhkralt üht teist naist. Kas need kaks sündmust on seotud?
Taaskord üks mõnus krimka ja põnev seiklus koos inspektor Karen Eiken Hornbyga. Ka selles loos peab naine andma endast kõik, et lahendada talle usaldatud juhtum. Mulle meeldib see tegelane väga, sest temaga koos on põnev mõnd juhtumit lahendada ja kogu seiklus kaasa teha.
Doggerlandi sari on pärast kolme raamatu lugemist üks mu suuri lemmikuid. Plaanin lähiajal alustada ka neljanda osa „Jookse või sure“ lugemisega. Mul on siiralt hea meel, et selle sarja otsa koperdasin ja lugemist jätkasin.
Naudin krimilugusid ja ma ei häbene seda. Olen küll saanud mitmeid kommentaare, et kuidas sa suudad ja need on ju nii verised, aga kõik lood seda kohe kindlasti ei ole. Ka kõnealuses sarjas ei laskuta väga veristesse detailidesse, seega sobib see ka nendele, kes liigset jõhkrust pelgavad.
Mulle meeldib autori loodud õhustik, mis on krimkade puhul väga oluline. Sina kui lugeja pead saama minna loosse nii sisse, et unustad kõik muu ning sulle tundub, et sinagi uurid seda juhtumit ja püüad lahendust leida. Mina igatahes nii tundsin ja mulle meeldis. Kuna ma loen krimkasid üsnagi palju, siis võin ka kinnitada, et Maria Adolfssoni kirjutamistiil vastab täielikult nordic noir´ile.
Kes otsib kargeid krimilugusid, siis Doggerlandi sari on just neile. Usun, et kes on korra sarja alustanud, ei suuda lugemist lõpetada. Vähemalt mina küll mitte. Kindlasti väärt lugemine, millele kulutatud aega ei pea kahetsema.
Kõiki Reelika lugemismuljeid saab lähemalt lugeda tema blogist.
Kirjastusel on hea meel lisada, et Doggerlandi sarja viies raamat ilmub eesti keeles juba selle aasta novembris. On mida oodata.