Ütlen ausalt, mina polnud kuulnudki kuningannadest Brunhilda ja Fredegund. Küll aga olin kuulnud Merovingide dünastiast ning mul soovitati raamatut lugeda kirjelduse tõttu: see lugu kõlab kui seiklusjutt, ent põhineb teadusuurimustel ja ajalooannaalidel, ning pärast selle lugemist ei pruugi te Wagneri oopereid või „Troonide mängu“ teleseriaali enam iial sama pilguga vaadata. Olin intrigeeritud.
Ajalooraamatud võivad minu silmis, kes ma pole ajaloolane ega vastava haridusega, langeda kolme kategooriasse. Esiteks väga aeglaselt loetavad teosed, teiseks kuidagi sain läbi ehk pole päris igav, aga lugema ei kiskunud ning oh appi, kui hea ja informatiivne teos see oli! „Pimeduse kuningannad“ kuulub viimasesse kategooriasse, sest seda lõpetades oli tunne, nagu oleks vaadanud Jeanne d’Arc’i või "Taevase kuningriigi“ filmi ehk mingit ülihästi tehtud ajaloolist draama-action’it. Lisaks olin saanud juurde huvitavaid teadmisi.
Brunhilda ja Fredegund on kunagise Frangi riigi kuningannad. Brunhilda oli Hispaania printsess ja Fredegund Frangi kuninganna orjatar. Nad jõudsid troonile läbi abielude ja olid võimu juures oma elu lõpuni. Brunhilda elas 70- ja Fredegund 50-aastaseks. Au juba selle eest, et naisterahvastena, kes on toonud ilmale palju potentsiaalseid troonipärijaid, suutsid nad 6. sajandil sellise vanuseni küündida ja võimu hoida. See on muljetavaldav. Märkimisväärset on veelgi. Näiteks kuninganna Fredegund, kes oli kahtlustatav rohkem kui kümnes poliitilise mõrvas, kuid kes ei läinud kordagi lõplikult vangi või kloostrimüüride taha. Või mõlema kuninganna valitsemisala kokku – tänapäeva Prantsusmaa, Belgia, Holland, Luksemburg, Lääne- ja Lõuna-Saksamaa, osa Šveitsist. Seda kõike kaksikvõimu juures! Ainuke, kes seda veel on suutnud hoida, aga tunduvalt väiksema aja vältel, oli Karl Suur. Tegelikult saabki raamatust lugeda, kuidas kaks kuningannat omavahel rivaalitsevad, üritavad teist üle trumbata, hoides samas oma kohta, sest ka riigisiseselt prooviti neid pidevalt maha võtta.
Raamat on väga mõnusalt ja ladusalt kirjutatud. Nauding oli lugeda. Lisaks sain teada uusi huvitavaid fakte. Näiteks Gregorius Suur (Gregorius I) oli ka revolutsiooniline vaimulik, kes „lubas“ menstruatsioonil olevaid naisi kirikusse, sest tegemist pole patuga, kuna protsess toimub iseenesest loomulikul teel. Midagi, mis meie jaoks on normaalne, et päevade ajal lähme ikka kirikusse, oli 6. sajandil ennekuulmatu. Lisaks ei olnud transseksuaalsus midagi kummalist – sellesse suhtuti väga rahulikult, et mehed riietusid nagu naised ja naistena ka maeti. Huvitav, miks siis tänapäeval tehakse draamat, nagu see oleks midagi uut? Või näiteks fakt, et mehed, kes reetsid Brunhildi, olid Karl Suure esiisad.
See raamat on nii-nii hea, et peaks olema kohustuslik lugemine, sest infot on palju ja see ärkab ellu. Jagan autori viimaseid mõtteid, miks naistel keelatakse võimu juurde tulla, tuues ainukeseks põhjenduseks, et seda pole kunagi olnud. Kuskilt tuleb ju alustada, mitte kustutada neid kohti ajaloost, nagu on patriarhaalne süsteem teinud kahe mainitud kuningannaga. Näiteks Fredegundi enda poeg, kes sai Brunhilda kätte, kustutas ema igasugustest tolliraamatutest, justkui kuninganna polekski mingeid makse teinud või loonud, kuigi kõik teavad, et ta seda tegi. Brunhilda lõpu kohta oli eriti kurb lugeda. Teda piinati, pandi tagurpidi kaamelile ja siis veel hobuste kapjade külge kinni. Mõelge, naine on 70 aasta vanune ja täisjõus mehed kardavad teda nii palju, et pidasid vajalikuks ta niisugustest piinadest läbi lohistada. Vinge naine, kuid lootsin talle paremat lõppu.
Shelley Puhak
Tõlkinud Aet Süvari
320 lk, 160x240, kõvad kaaned