Humoorikas ja lõbus „Pahupidi puhkus“ pöörab rahuliku suvepuhkuse pea peale
Merilin Piirsalu
14.06.2022
Pahupidi puhkus
Pahupidi puhkus | Foto: Merilin Piirsalu

Asta Kassi „Pahupidi puhkus“ on üks mu lapsepõlve lemmikraamatutest. Mul on väga hea meel, et eelmisel aastal tehti sellest kordustrükk ning et ka tänapäeva lastel on võimalik seda vahvat juttu lugeda ja täiskasvanutel taasavastada.

„Pahupidi puhkus“ on ehtne suvelugu, mis algab sellega, et 13-aastased kaksikud Helen ja Margus saadetakse maale vanaema juurde. Lugu on räägitud väga muhedalt Marguse silme läbi.

Kuigi me oleme Heleniga ühevanused nagu kaksikute puhul tavaline, kohtleb ema, kui tal aega on, mind nagu koolieelikut. Ja aega tal selleks jätkub, ema põhimõte on, et oma laste jaoks peab alati aega olema. Heleniga leiab ema – või õieti Helen emaga – palju kergemini ühise keele. Ühtelugu istuvad peadpidi koos nagu tütarlastegümnaasiumi kasvandikud, uus moeajakiri ees, või arutavad näiteks kreemšampooni mõju kuivadele juustele.

Minuga rääkimisel on emal alati lasteaiakasvataja toon. Veeprotseduuridele järgnes loeng taskurätikutest ja nende otstarbest, võitlusest külmetushaiguste vastu, viisakast käitumisest, abivalmidusest ja muudest väärtuslikest omadustest, millest inimene tema arvates peab koosnema.

Kui ema ilma igasuguse üleminekuta hoiatas: „Olge siis hästi hoolikad, rongis võib ka kontroll olla!“, kerkis mu silme ette koolimaja, kus välisuksel kontrollib üks aktiivne korrapidaja sisejalatsite olemasolu ja sööklauksel teine käte puhtust ning üldkogunemisel kõneleb õppealajuhataja juuste hooldamisest ja toob positiivseid ja negatiivseid näiteid. See on ainus koht, kus positiivseks näiteks võidakse mind tuua. Või siis Andrust, kes on juuste poolest veel rohkem nunnu kui mina, sest tema vanemad on ka väga juustevaenulikud.

Vaju kas või maa alla positiivse näitena!

Kui kaksikud pärast puhtaks küürimist ja sõnade peale lugemist maale vanaema juurde jõuavad, paistab seal esmapilgul kõik rahulik. Nii nagu igal varasemal suvel. Siis aga selgub, et see puhkus tõotab eelmistest erineda, sest vanaema juurde on saabumas ka tema eakas ämm, kes olevat pisut põdur ja vajab kosumiseks nooremate hoolt ja maaõhku. Kui aga haiglase vanainimese asemel astub hoovi vägagi heas vormis, aktiivne ja ettevõtlik vanavanaema, keda tuntakse Roosimemme nime all, ei ole suvitajatel enam ühtegi rahulikku hetke.

Otsekui möödaminnes organiseerib Roosimemm vanaema, Heleni ja Marguse (või Heleene ja vend Markuse, nagu tema neid kutsub, sest vanainimesele ei jäävat kõik nimed meelde) kartuleid muldama, sunnib neid osalema kodukaunistamise kuus, toob nende hoole alla lasteaiarühma ja korraldab vanaemale 50. juubeli, mida ükski kohalviibijatest kunagi ei unusta. Kuna aga Roosimemme on õnnistatud tuulepäisusega, kukub kõik tema käes välja pisut pahupidi. Ta mõtleb välja üha uusi tegevusi ja annab lubadusi, aga kui asjad on käima lükatud ning on vaja tegutseda, jätab toimetamise teiste hooleks ja asub ise uute ideede kallale. Või äkki polegi see vanaproua tuulepäine, vaid hoopis pisut krutskeid täis ning tahab teiste elu natukene kirevamaks muuta?

Igatahes jätkub lahedat ja lõbusat lugemist igale leheküljele. Ka teised tegelased Roosimemme kõrval on vahvad ja värvikad. Näiteks vanaema, kes kasvatab kitse ja kassi, teeb heina ja peab põldu, ühesõnaga – elab rahulikku maaelu, aga üllatab lapselapsi teatega, et on oma sääreväristaja (mille olemasolust ta pole muidugi perekonnale kõssanudki) sodiks sõitnud. Helen ja Margus muretsevad oma teismeliste muresid (kas kehakaal on kontrolli all, mida sõbrad arvavad), aasivad õe-venna kombel teineteise kallal ning avastavad ühtlasi, et maaelu võib olla sama pöörane kui mõni seiklusfilm. Oma roll on ka emal-isal, kes linnainimeste kombel väidavad end maale igatsevat, aga tegelikkuses sinna kuigi sageli ei jõua. Samuti on oma osa külarahval, kes on küll kõrvaltegelased, aga väga humoorikalt kujutatud ning muutuvad raamatulehekülgedel tõeliselt elusaks. Näiteks lasteaiakasvandik Pisi-Beebi, kes Roosimemme organiseerimisel lasteaiarühma koosseisus suvitajate hoole alla tuuakse.

Helen võttis Pisi-Beebi pudrused riided seljast, mässis poolpalja põngerja kilesse nagu tuukriülikonda ja söötis talle oma käega taldrikutäie putru sisse. Pisi-Beebi ütles: „Attähh!“ ja paitas tänutäheks võileiba hoidva käega Heleene põske.

Edaspidi ei tahtnud Pisi-Beebi muidu laudagi istuda, kui Heleenet juures ei olnud. Ootasime, millal Heleene ka enda kilesse mässib, et oma hoolitsetud juukseid ja nägu välismõjude eest kaitsta. Aga Heleene trotsis kõiki ohte ja raskusi. Ju oli Pisi-Beebi talle südamelähedaseks saanud. Oli ka tõesti armas jõmpsikas, eriti eemalt vaadates. Nii siiras ja süütu.

Just humoorikas ja mõnus jutustamisstiil on see, mis ei lase raamatut käest panna enne, kui viimane lehekülg loetud. Tore on ka see, et raamatut ehivad samad lõbusad Edgar Valteri illustratsioonid, mis olid olemas ka selle esmatrükis. Kõik kokku teeb „Pahupidi puhkusest“ väga vaimuka suveloo, mis pakub täpselt sellist lugemisnaudingut, mida üks suvine lugemine pakkuma peab.

Pahupidi puhkus

Asta Kass

152 lk

160x220, kõvad kaaned

Sarnased artiklid