Maailmakuulus pianist Richard on oma karjääri tipul. Ta armastab muusikat ja klaverimängu üle kõige, olles sellele pühendanud suure osa elust ja ajast ning lihvinud oma oskused täiuseni. Ta on mitu aastat tagasi lahutanud abielu ning eksabikaasa Karinaga ei seo teda enam miski peale ülikoolis õppiva tütre, kellega aga mees pole kunagi lähedane olnud. Richardi ellu tuleb saatuslik pööre, kui tal avastatakse ALS – progresseeruv närvisüsteemi haigus, mis mõjutab aju ja seljaaju närvirakke ning mille tagajärjel kaob kontroll lihaste töö üle. Paranemislootust ei ole.
Karina ei ole lahti saanud kibestumisest, mis on tema elu mürgitanud juba palju aastaid. Ka tema oli omal ajal andekas ja lootustandev pianist, aga erinevalt Richardit köitnud klassikalisest muusikast kuulus naise süda džässile. Kui noor abielupaar kolis mehe karjääri huvides Bostonisse, jäi Karina muusikutee seisma, sest Boston on klassikalise muusika kants. Džässpianist selles linnas oma unistusi ellu viia ei saa. Kui perre sündis tütar, pühendas naine end emadusele ning jäi muusikaga seotuks vaid kohalikele lastele klaveritunde andes. Hing igatses aga enamat.
Kui mees haigeks jääb, on Richard ja Karina juba mitu aastat lahus elanud. Ometi on nende vahel side, mis sunnib naist mehele külla minema ja oma silmaga üle vaatama, kas jutud saatuslikust haigusest vastavad tõele. Sel hetkel saab Richard veel endaga hakkama, kuigi tema üks käsi on muutunud liikumatuks. Kuid üsna ruttu hakkab ta tükk haaval kaotama kontrolli oma keha üle ning iseseisev toimetulek muutub võimatuks. Ühel eriti õnnetul hetkel helistab Richard Karinale. Naine tuleb kohale ning mõistab, et ei ole muud võimalust, kui mees enda juurde elama võtta.
Kui arvate, et sellest elustub kirglik romanss, kus kaks endist armastajat pöörduvad tagasi oma nooruspõlve kire juurde, andestades kõik minevikus tehtud vead, siis olete eksiteel. Genova loob palju realistlikuma loo, andes nüansirikka, kuid purustavalt realistliku pildi haigusest, peresuhetest ja suremise protsessist. Kuigi need on väga rasked teemad, oskab kirjanik need raamatus lahti kirjutada nii, et lugu on lihtne lugeda.
Autor laseb heita pilgu nii Richardi kui Karina mõtte- ja tundemaailma. Elades läbi kohutavat kogemust, mõtlevad mõlemad minevikust, tehtud vigadest ja võimalustest, mis on igaveseks möödunud. Kumbki neist ei ole pühak. Ei Richard, kes on edev, egoistlik, endine naistemees ja veidi nartsissistlik, ega ka Karina, kes on end läbi aastate petnud kujutlusega, et ainult mees on süüdi selles, et tema ei saanud oma eluunistust täita. Tegelikult on tal endalgi hinge taga tume saladus.
See raamat ei vii lugejat ainult naise ja mehe suhtepuntrasse, vaid näitab halastamatult tõde ALS-i kohta. Genova oskab maalida realistliku pildi sellest, milline on elu ravimatu haigusega ja kui kiiresti saab karjääritipul parimas eas mehest inimvare, kes ei saa ilma teiste abita enam päevagi elus püsida. Ta näitab, milliseid kannatusi tekitab olukord, kui sa ei saa enam ise teha kõige elementaarsemat, alustades WC-potil pükste maha võtmisest kuni selleni, et sa ei saa öelda välja, mida mõtled. Isegi siis, kui tahad tehtud vigade eest andestust paluda. Toetudes oma kogemusele neoroteadlasena, kirjeldab Genova Richardiga toimuvat selgelt ja realistlikult. Teaduslike detailide kõrvutamine kaastundliku ja südamliku jutuvestmisega on võrratu kombinatsioon ning pakub nauditavat lugemiselamust.
Kuigi loos mängib olulist rolli Richardi talent ja karjäär muusikamaailmas, on suur osa raamatust pühendatud mehe tundeelule. Richardit valdab kahetsus, et abikaasa, kes oli tegelikult temast andekam, pidi oma karjäärist loobuma ja et tütre kasvamise ajal viibis ta sageli kontsertreisidel. Või kui oligi kodus, eelistas kõigele klaverit. Genova laseb heita terava ja valusa pilgu Richardi mõistusesse. Kui tema päevad muutuvad pikemaks ja vähem tähendusrikkaks, saab lugeja tunnistajaks igavusele, ärevusele ja meeleheitele. Ükskõik, kas ta kirjutab oma isale kirju, mida ta kunagi ära ei saada, või maadleb küsimusega, kuidas oma tütrelt vabandust paluda, et ta ei olnud kohal siis, kui too teda vajas.
Kõige taustal näeme ka Karina ja Richard lapsepõlvelugu. Ühes neist tahtis Poolas üles kasvanud tütarlaps oma kodumaalt igaveseks pääseda, et mitte abielluda mõne kodulinna töömehega, sünnitada talle viis last ja elu lõpuni ahelates elada, vaid et täita oma unistus – mängida klaverit. Ja teises peab maakohas üles kasvanud tundlik poiss leppima, et tema isa silmis polnud klaverimäng pennigi väärt ja et ta ei pälvinud iial grammigi isa tunnustust. Too hindas ainult teisi poegi, kes eelistasid sporti kõigele muule.
„Iga mängitud noot“ on täis nii lootust kui ka südamevalu. Kes tunneb ALS-i, teab juba alguses, et Richardi lugu võib lõppeda ainult ühtemoodi. See on kahtlemata raamat, mis toob silmanurka pisara, kuid paneb ka mõtlema ALS-ile ja selle ohvritele. Samuti sellele, et suhetes on alati kaks poolt ja ühe poole lugu täpselt samast asjast võib olla teise poole omast kardinaalselt erinev. Nagu tõdeb Karina esimest korda Richardiga tema haiguse ajal kohtudes: „Naljakas, kuidas lugu nende elust võib olenevalt jutustajast olla täiesti eri žanrist.“
Lisa Genova
Tõlkinud Ave Põlenik
272 lk, 148x220, pehmed kaaned