Raamatusse on koondatud psühholoogiateadmiste kogu, aga lühemate ampsudena, mida on paras kempsus istudes lugeda. Miks just kempsus? Sest keskmine kodanik veedab tualetis kaks korda päevas seitse minutit. Raisates niimoodi iga päev neliteist minutit. Aga mis oleks, kui kasutada seda aega tõeliselt tähenduslikele asjadele, näiteks inimmõistuse müsteeriumite tundmaõppimisele? Mis oleks, kui tualettruum ei oleks lihtsalt kergenduse, vaid valgustumise ruum?
„Kempsupsühholoog“ on mõnus ja tempokas lugemine, mis annab uusi teadmisi või aitab meelde tuletada vanu. Selles pole keerulisi ladinakeelseid termineid ega igavaid ja pikki teaduslikke selgitusi. Hoopis väga lihtsate ja igapäevaeluliste näidete varal selgitatakse, miks inimene mingit moodi käitub ja mida ette võtta, kui on soov mõnest probleemist lahti saada. Olgu illustreerimiseks toodud paar peatükki ehk „istungit“, mis räägivad asjade edasi lükkamisest ja nippidest, mis selle vastu aitavad.
Istung 69. Prokastineerimine kui uus eluvorm
Kui inimesed tahavad intelligentselt öelda, et nad millegagi tõepoolest hakkama ei saa, siis öeldakse sageli: „Ma prokrastineerin.“ Neid sõnu täiendatakse sageli uusboheemliku poosiga, justkui oleks see midagi peent ja mitte lihtsalt laiskus, sisemine laiskloom või puuduv tahtejõud.
Keeletarkadele lühidalt: prokrastinatsioon tuleb ladina keelest, pro tähendab „millegi eest“ ja crastinum tähendab „homme“. See tähendab sõna-sõnalt, et prokrastineerides lükkan midagi homse peale. See ei kõla kuigi hullusti ning seda saab lõputult korrata …
Paljud inimesed ei taha tegelikult üldse asju pidevalt edasi lükata, kuid teevad seda siiski. Ühelt poolt tuleneb see suuremast kiusatusest teha muid asju: kui mul on valida eksamiks õppimise ja peo või surfamise ja hambaarsti juurde mineku vahel, siis on eelistus võrdlemisi selge.
Veel üks põhjus: kui ma pean otsustama, kas alustada kohe tuludeklaratsiooni täitmisega või mitte, siis on mul ajutiselt parem olla, kui ma seda ei tee. Sest siis ei pea ma ju tegema kõiki sellega seotud ebameeldivaid asju (tšekke koguma, sõidupäevikut pidama jne). See tähendab, et meie lühiaegne eelistus, nagu seda nähtust psühholoogias kutsutakse, ütleb meile alati: tee seda, mis on mõnusam. Kuid niimoodi ei haihtu ülesanne õhku, vaid muutub sageli ajaga veel ebameeldivamaks. Esiteks süümepiinade tõttu ja teiseks seepärast, et hilinenud käik hambaarstile, üle läinud tähtaeg, aga ka liiga hilja esitatud tuludeklaratsioon annavad mingil hetkel päris kindlasti ebameeldivaid tagajärgi.
Seepärast teeme lõpuks asjad enamasti ikkagi ära. Nimelt täpselt siis, kui tagajärjed on meie jaoks subjektiivselt hullemad kui tahtmatus töö ära teha. Nii et mida suurem on tahtmatus, seda kauem lükkame töid edasi. Seejuures peaks meie elu, nii nagu elaminegi, olema
koristatud. Selle juurde kuulub ebameeldiva ja keerulise ärategemine, mitte sinna-tänna veeretamine. Aga seda rääkige parem oma koduloomadele nimega Harjumus ja sisemine laiskloom.
Istung 70. Strateegiad edasilükkamise vastu
Järgnevas peatükis toob autor ära strateegiad edasilükkamistõve vastu. Kellel see tõbi kallal, siis miks mitte proovida sellest nende võtete abil jagu saada?
1) Kolme sekundi reegel. Kui mõtlete selle üle, kas peaks midagi tegema või mitte, siis ärge mõelge kauem kui kolm sekundit, vaid hakake lihtsalt peale. Nimelt on tõestatud, et kahtlused tulevad kolme sekundi pärast.
2) Salaamitaktika. Ebameeldivad ülesanded tuleb jagada osadeks nagu salaami.
3) Emme strateegia. Nii nagu ema meid vanasti ebameeldiva ülesande täitmisel preemiaga meelitas, premeerime nüüd end ise.
4) Sanktsioonistrateegia. Kui sisemine laiskloom on liiga võimas, võite teise inimesega kokku leppida sanktsiooni, mis rakendub, kui te pole oma ülesannet teatud ajaks täitnud. Võib-olla saate oma laiskusest jagu juba sellepärast, et ei taha kihlvedu kaotada. Võimuvajadusega inimeste puhul toimib see enamasti väga hästi.
5) Refleksioonistrateegia. Kui küsimus on vaba aja veetmises (näiteks „Ma peaksin jälle X-iga kokku saama“) ja te lükkate seda alatasa edasi, on see kindel märk, et te lihtsalt ei taha seda teha. Edasilükkamise tõve vastane strateegia seisneb siis selle mõistmises ja tunnistamises.
6) Konnasöömise strateegia. Kui teete kohe hommikul ära kõige vastikuma ülesande (see tähendab, sööte konna ära), siis on teil kõige hullem seljataga ja järgmised ülesanded on juba lihtsamad. See strateegia toimib muidugi vaid nende puhul, kes on hommikul juba enam-vähem vormis.
Sarnases stiilis selgitusi ja nõuandeid „Kempsupsühholoog“ pakubki. Seda võib sirvida „istungite“ kaupa, nõnda nagu need raamatus jaotatud on, või ühe jutiga läbi lugeda. Kuidas parasjagu tahtmist ja aega jagub.
100 istungit inimhingede insenerile
Konrad Clever
Tõlkinud Eve Sooneste
184 lk, 120x187, pehmed kaaned