Kuigi Sinatrast on kirjutatud palju raamatuid, leidub tema kirevas elus ikkagi tahke, mida seni veel ei teatud. Eesti keeles ilmus 2021. aasta lõpul raamat „Sinatra ja mina. Hilisöisel tunnil“. Memuaarid on Mary Jane Rossi kaasabil kirja pannud Tony Oppedisano, kes oli laulja viimastel aastatel tema kõige lähedasem sõber ja usaldusisik. Autoritel on õnnestunud köitvas stiilis kirja panna veel üks intiimne portree kultuuriloo ühest suurest legendist.
Frank Sinatra sündis 12. detsembril 1915. aastal USA-s Itaalia immigrantide peres. Nii ema kui isa poolt sai ta kaasa itaalia juured ja kuuma vere, mida on avalikkuses sageli esile toodud ning mis on kergesti äratuntavad ka Oppedisano jutustuses, kuid see on Sinatrast ainult üks osa. Raamat toob lugejateni ka Sinatra tundliku ja haavatava poole. Hilisöistel tundidel, enam kui kahetuhandel ööl, vestlesid Frank ja Tony kõigest ‒ muusikast, perekonnast, sõpradest, suurtest tunnetest, saavutustest, kordaminekutest, ebaõnnestumistest ja pettumustest, elust, mida nad elasid, elust, mida nad soovinuks elada. Nendes äärmiselt avameelsetes jutuajamistes rääkis Sinatra lähedasest, kuid keerulisest suhtest isaga, konfliktidest plaadifirmadega, pummeldamistest Vegases, armusuhetest oma aja kaunimate naistega, hiilgavast menust maailma suurimatel lavadel, keerukast läbisaamisest oma abikaasa ja andekate lastega ja ennekõike pühendumisest oma ametile.
Paljudes memuaarides üritatakse kogu elulugu 300 lehe peale mahutada, aga alati see ei toimi, sest ühe kireva ja pika elu elanud inimese aastatesse mahub ääretult palju ning lugemiselamus võib jääda liiga pealiskaudseks. Tõeliselt osavad kirjutajad otsustavad selle asemel analüüsida üht kindlat perioodi ning seostavad selle kogu uuritava inimese elutee raskustega. Seda teeb ka Tony Oppedisano. Ta räägib küll Sinatra varasematest aastatest, nende mõjust ja emotsionaalsest pagasist, kuid keskendub ajaperioodile tema ja Sinatra kohtumisest 1972. aastal kuni legendaarse muusiku ja näitleja surmani 1998. aastal. Seda tehes annab autor lavataguse pildi ühest Sinatra elu kõige intrigeerivamast perioodist: see oli aeg, mil ta võttis rohkem aega oma elu suurimate võitude ja vigade üle järele mõtlemiseks, püüdes samal ajal jääda kaasaegseks pidevalt muutuval kultuurimaastikul.
Sinatra suri 82 aasta vanuselt Los Angeleses. Aastate jooksul mängis ta paljudes filmides ning salvestas hulga klassikaks saanud albumeid. Ta oli näiliselt saavutanud iga võimaliku tunnustuse, mis tema elukutse puhul võimalik – võib öelda, et ta oli esimene tõeline meelelahutuse superstaar. Ta pälvis lugematul hulgal tunnustusi, millest tähtsaimatena võib välja tuua 1954. aasta Oscari parima kõrvalosa eest filmis „From Here to Eternity“ ning 1965. aastal võidetud Grammy elutöö auhinna. Tema tuntuimad laulud on „My Way“, New York, New York“ ja „Strangers in the Night“ ning need kõlavad raadiojaamades ja mitmete artistide kontsertidel siiani. Kuid kogu kuulsusest ja auhindadega pärjamisest hoolimata oli Sinatra inimene, kes oli täis vastuolusid. Raamatus leidub südantsoojendavaid, süngeid ja tihtipeale naljakaid lugusid, mis annavad võimaluse näha ja mõista paljusid nüansse, mis tegid mehe selliseks nagu ta oli. Näiteks on seal hulk lugusid, mis kirjeldavad tema äkilist iseloomu, kuid on ka palju viiteid tundlikumale poolele. Kindlasti on see jutustus Sinatrast kui inimesest, mitte ainult kuulsast supertsaarist.
Muidugi naudivad Oppedisano ja Sinatra vestluste põhjal valminud jutustust kõige rohkem muusiku ja näitleja tulised austajad, aga arvatavasti on seda huvitav lugeda ka teistel, kes armastavad heita pilku põnevate isiksuste ellu. Kellele meeldib lugemise juurde muusikat kuulata, siis selle raamatu taustamuusikat ei ole keeruline valida – Sinatra sametine hääl sobib imehästi!
Sinatra ja mina. Hilisöisel tunnil
Tony Oppedisano koos Mary Jane Rossiga
Tõlkinud Triin Tael
280 lk, 160x230, kõvad kaaned