Vajan ärgates hädasti kohvi. Enamik mu hommikuid on sellised, see kehtib täna hommikul topelt, sest mul on kerge pohmelus neist džinntoonikutest, mida Lisa eile segas. Vanemaks saades kulub neid järjest vähem, et mul sellist enesetunnet tekitada.
Kuulen Lisat tema kabinetis. Ta on rohkem hommikuinimene, hakkamas vastama kõigile e-kirjadele, mis võivad öö jooksul laekuda. Joon kohvi ja lähen internetti uudiseid lugema ning soovin, et poleks seda teinud, artikkel teise järel kinnitab, kuivõrd me kõigest irdunud oleme.
Kliimamuutus on olemas ja ei, seda ei ole. Kas meil peaks olema vähem relvi või just rohkem? Me kõik maksame liiga palju makse, välja arvatud rikkad, nemad ei maksa midagi. Poliitikud on inglid või deemonid, olenevalt sellest, kelle poolt sa hääletad. Ma ei saa aru, miks ma üldse vaevun midagi sellist lugema. Ilmateade ennustab kolmekümmet soojakraadi. Kakskümmend on juba käes. Tänu jumalale konditsioneeri eest.
Kui lähen saia röstima, avastan, et meil on sai otsas. Valan kaussi Zachi jaoks helbeid ja lähen siis tema tuppa. Voodis teda ei ole. Ka selle all mitte.
Suundun Lisa kabinetti. Ta trükib midagi klaviatuuril. Tema ei vaja ärkamiseks kohvi. „Kas sa Zachi oled näinud?“
Lisa raputab pead, trükib edasi ega tõsta pilku. Ta juuksed turritavad eri nurkade all ja padja õmblus on näole vao jätnud. „Kas sa ta salajasse peidukohta vaatasid?“
Kinnitan talle, et vaatasin. Siis otsin edasi. Vaatan seinakappidesse. Vaatan elutuppa, otsin diivanite ja kardinate tagant. Vaatan köögisahvrisse ja siis -kappidesse. Proovin õnne vannitoa ja pesuruumi ja garaažiga. Vaatan autosse. Lähen välja ja kõnnin õues ringi. Siis lähen tagasi tema tuppa.
Vaatan uuesti salajasse peidukohta ta voodi all. Kappi. Seisan keset tuba ja teen ringi peale. Aken on lahti. Seda ma varem ei märganud. Me hoiame seda öösiti alati kinni. Aken on liiga kõrgel, et Zach ulatuks seda avama, aga ta kummulikeeratud mänguasjakast on akna all.
Siis tuleb mulle meelde, mida Zach eelmisel õhtul ärajooksmise kohta ütles. Kummardun aknast välja. Taimed akna all on maha sõtkutud. Kuskil mu ajus käib nõksatus. Härra Missiiskui hakkab ärkama. Vaatan Zachi kappi. Ta koolikott on läinud. Ruttan kööki. Ma ütlesin talle, et ta peab kaasa võtma piisavalt toitu, et esimese palgapäevani vastu pidada. Küpsised ja limonaadid on läinud ja sai, mida ma varem ei leidnud, ja purk pähklivõid ja moos.
Jooksen Lisa kabinetti. „Ta on läinud.“
Ta trükib edasi ja kuna ta kuulis „ta on läinud“, mitte „TA ON LÄINUD,“ küsib ta: „Mida sa sellega silmas pead?“
„Ta jooksis ära. Ta magamistoa aken on lahti.“
„Aga ta ei ulatu ...“
„Ta vedas oma mänguasjakasti sinna, et ulatuks.“
Nüüd ta kuuleb mind. Ta keerab oma toolil ringi ja hüppab jalule ja jookseb Zachi tuppa. Ta teeb sama, mida mina tegin. Ta hüüab teda, ja vaatab voodi alla ja siis kappi ja siis vaatab ta aknast välja. „Taimed on siin maha sõtkutud,“ ütleb ta.
„Nägin.“
Räägin talle meie eileõhtusest vestlusest, tema ähvardusest ära joosta. Ta kadunud koolikotist ja kuidas ta on sahvrit rüüstamas käinud. Lisa raputab pead, suu tõmbub pingesse ja ta ütleb: „Ta ütles sulle, et jookseb ära, ja sa ei takistanud teda?“
„See oli tavaline ZHT. Ma ei arvanud, et ta seda tõsiselt mõtleb. Miks ma oleks pidanud seda arvama? Ta on sellega varemgi ähvardanud,“ räägin, ja see vastab tõele. Ta ütleb seda iga kuu. Tegelikult, kui ta seda enam ei ütleks, siis hakkaksin ma muretsema.
„Kas sa käisid teda vaatamas, enne kui eile õhtul voodisse läksid?“ küsib ta.
„Ei.“
„Pagan võtku, Cameron, miks sa teda vaatama ei läinud, kui ta ütles, et kavatseb ära joosta?“
„ZHT,“ vastan.
„Kas see on sinu vastus kõigele?“
„Ma ei arvanud, et ta seda tõsiselt mõtleb.“
„Siis arvasid sa valesti. Nii palju kui meie teame, on ta kaksteist tundi kadunud olnud. Helista politseisse. Ma lähen teda väljast otsima.“
Lisa tõmbab kingad jalga ja läheb pidžaama väel välja. Härra Missiiskui trambib ringi ja nõuab, et teda kuulataks. Mis siis, kui Zach on nüüd igaveseks läinud? Mis siis, kui ta on vihmaveekollektori põhjas?
Helistan politseisse. Vastab dispetšer. Ütlen talle, kes ma olen ja kus ma elan ja et meie poeg Zach on ära jooksnud.
„Millal te teda viimati nägite?“
„Eile õhtul, kui me ta magama panime.“
Teises otsas tekib lühike paus, mil dispetšerile jõuab kohale, et me pole Zachi näinud kaksteist tundi ja et kaksteist tundi on terve igavik. „Kas te olete naabrite ja pereliikmete ja sõpradega ühendust võtnud?“
Mis siis, kui ta on mingi augu põhjas?
„Me teeme seda kohe. Mu naine on väljas ja käib naabreid läbi,“ ütlen, ja kui kaugele jõuab seitsmeaastane poiss kaheteistkümne tunniga? Siis saan aru, et mitte kaheteistkümne, vaid kolmeteistkümnega. Näen Lisat aknast, ta kõnnib mööda tänavat edasi-tagasi ja hüüab Zachi.
„Ma saatsin patrullauto teie maja juurde,“ sõnab dispetšer.
Mis siis, kui ta on hauas?
Mis siis ...
„Pea lõuad.“
„Palun vabandust?“
„Vabandust, see polnud teile mõeldud.“
„Kellele see mõeldud oli? Teie naisele?“
„Ma ei rääkinud kellegagi.“
Dispetšer küsib, milline oli Zachi meeleolu. Kas me olime tülitsenud? Kas ta on varemgi ära jooksnud? Kui hästi ta naabreid tunneb? Kas teie läheduses on parke? Mõni koht, kus Zachile mängida meeldib?
„Mida?“
„Parke. Mõni koht, kus ta võiks ehk ...“
„Ma oleksin pidanud sellele mõtlema. Neid on kaks.“ Muidugi on ta ühes neist. „Ma lähen vaatama.“
„Patrullauto jõuab paari minutiga kohale. Ma soovitan oodata, kuni ...“
„Oodata? Ei tule kõne allagi.“
Lõpetan kõne. Lähen välja ja hüüan Lisat. Ta ilmub välja teerajal mõne maja kaugusel. Ta jookseb minu poole.
„Politsei on teel. Nad oletasid, et ta võib olla parki läinud.“
Ta noogutab kiiresti, veenab ennast, et see on tõenäoline. „Muidugi. Seal ta kindlasti ongi.“
„Ma lähen nüüd sinna.“
„Ta võis ka kooli minna. Või isegi su ema juurde.“
Tõde on selline, et ta võib olla läinud kuhu tahes.
„Kas sa emale oled helistanud?“ küsib ta.
„Ma teen seda kohe ja vaatan parkidesse ja kooli.“
„Ma käin naabrite uste taga, kuni politsei kohale jõuab. Vaata, et sa telefoni kaasa võtad.“
Lähen sisse ja kahman autovõtmed. Ma ei vaevu riideid vahetama, lähen pidžaama väel, aga tõmban ketsid jalga. Vajutan garaažis nuppu, et uks mürinal avaneks. Tagurdan liiga kiiresti sissesõiduteele, rammin kirjakasti ja paiskan selle ümber. Panen käigu sisse ja siis käivad rattad ringi, kui auto küljelt küljele vänderdades mööda tänavat minema kihutab.
Kas tahad teada, mis edasi juhtub? Sel juhul saad raamatu tellida siit.