AINUKE asi, mida ma oma vanematele pahaks panen, on see, et nad panid mulle nimeks Nigel. Mulle oleks sobinud ükskõik missugune muu nimi, ainult mitte Nigel. Kui maailmas on ka olemas hädisem nimi kui Nigel, ei ole ma seda veel kuulnud. Ilmselt oli minu elu parim otsus see, kui üheteistkümnesena oma nime Samiks muutsin. Sami nime on lihtne öelda, see kolab sõbralikult, pisut semulikult ja meenutab veidi labradore.
Minu jaoks on nimi Nigel (sellega kutsuvad mind veel kolm inimest maamunal, mu vend, õde ja vana perekonnatuttav Geoffrey Eathorne, olgu nad kõik neetud) alatiseks seotud selle närvilise ja kogeleva väikse heledapäise poisikesega, kes Inglismaal laevale astus. Leidsin ennast Uus-Meremaal kohaliku põhikooli karmis keskkonnas, endal uhke kõrgklassi aktsent ja nimeks Nigel – see ei tootanud head.
Aktsendist sain kähku lahti. Nigeliga läks aga veel kolm aastat aega. Ellujäämiseks oli vaja vähemasti rääkida nagu kõik teised. Ja sealt näitlemine minu jaoks ilmselt algaski. See oli teadlik etendamine.
Ma jäin ellu.
Lapsena ei taha keegi mingi hinna eest teistest erineda. Ma olin teistest veel ühes mõttes erinev. Ilmselt narrisid minu uued väikesed Uus-Meremaa sõbrad mind seepärast, kuna mäletan, et rääkisin emale tohutu piinlikkusega oma riistast. Sellest oli abi, sest mind viidi peagi pärast seda haiglasse, kus mind ümber lõigati.
Nüüd tean, miks tasub last ümber lõigata enne seda, kui ta on piisavalt suur, et karjuda: „Mida kuradit sa mulle just tegid?“ See on valus, see on kohutavalt valus, usu mind.
Mulle pakub sageli huvi kolleegidest näitlejate taust. Paljude vanemad olid sõjaväelased. Või diplomaadid. Hugo Weavingi isa oli naftaärimees ja Hugo on sünnilt nigeerlane. Kõigi jaoks tähendas see lapsepõlve, kus kõik alati muutus: uued riigid, koolivahetus, pidevalt uute sõprade leidmine, aktsentide vahetamine, õppimine, kuidas olla keegi teine, kuidas mitte erineda, kuid olla samas sina ise. Teisisõnu tähendas see ettevalmistust näitlejatööks.
Sain uusmeremaalaseks nii kähku, kui vähegi suutsin. Teatud piirini.
Isa (kes oli õppinud Inglismaal Harrow’ ja Sandhursti erakoolis) jälestas Uus-Meremaa aktsenti, ehkki oli ise uusmeremaalane.
Kui just maoorid seda ei rääkinud.
Ta tegi meid armutult järele, kui me ütlesime Noey, Ded, I dudn’t. (Ei, isa, mina ei teinud.) Ja ma saan temast aru, Uus-Meremaa aktsent kolab üsna viletsalt ja pisut õnnetult. Umbes nagu Austraalia aktsent, ainult tugeva nohuga. Kuid maooride templis on kuulda, kuidas inimesed räägivad nii, nagu neile toepoolest meeldiksid täishäälikud.
Minu aktsent on kuskil keset neutraalset sinist ookeani. Inglismaal narrivad sõbrad mind, sest kõlan nagu keegi kolooniatest. Ja kodus Uus-Meremaal arvavad teised, et kolan nagu mingi peps tegelane. Kehv lugu küll. See on minu hääl ja kavatsen selle juurde jääda.
Kõigepealt olen uusmeremaalane. Kuid kuna sündisin Põhja-Iirimaal, on mul alati olnud ka Briti pass. See meeldib mulle. Ja nüüd on mul mõni aasta olnud ka Iiri pass. Esialgu hankisin selle puhtalt sentimentaalsetel põhjustel, kuna mulle meeldis mõte oma Iiri juurtest. Kuid pärast Brexiti fiaskot on kena punane raamatuke, mille kaanel on harf, hindamatu väärtusega. Olen endiselt uhke eurooplane nagu iirlasedki. Ma kuulun endiselt Euroopa Liitu. Toetan Euroopa Liitu tulihingeliselt. Annan oma hääle mistahes organisatsioonile, mis on suutnud üle seitsmekümne aasta ära hoida sõda Prantsusmaa ja Saksamaa vahel. Kõik organisatsioonid, mis kärbivad rahvuslust, on kiiduväärt. Minu meelest on Euroopa Liit üks 20. sajandi suuri saavutusi. Brittide otsus lahkuda oli tõeline kurbmäng. Ja mis oli selle mehe nimi, kes kogu sellele hullusele aluse pani? Nigel, mis muud.
Kui ma tagasi Suurbritanniasse kolisin, oli identiteediküsimus minu jaoks huvitav. Ma sündisin seal, aga ma ei ole sealt pärit. Ühendkuningriigis on veidral kombel siiani alles klassisüsteem. Britid oskavad seda väga hästi. Nad suudavadki pisimagi keelenüansi põhjal täpselt kindlaks määrata, kus sa klassiredelil asud. Ja siis kohtlevad nad sind sellele vastavalt. Taipasin kähku, et minu kolooniaaktsent eristas mind silmapilkselt. Kuid see tekitab
neis segadust; nad ei tea täpselt, kuhu mind liigitada, ja see on mõnus paik. Nii ei kuulu ma sinna kunagi, aga kes tahaks kuuluda klassisüsteemi? Ma põlastan rahvuslust selle kõigis vormides. Kuid kui mul küsitakse, mis rahvusest ma olen, teatan uhkusega, et olen uusmeremaalane.
/…/
Samas, ja selle probleemi lahkamiseks oleks ilmselt vaja psühholoogi, on minus tõtt-öelda kaks inimest. Minu välise kuvandi suhtes pole mingit kahtlust, see on Sam Uus-Meremaalt. Mõned inimesed tunnevad ta koguni tänaval ära. Kuid kuskil väga sügaval tema sees elab väike häbelik poisike, kes räägib hoopis teistmoodi ja tema nimi pole Sam. Ta on Nigel. Ja iga kord, kui mu sugulased seda nime kasutavad, annab see väike poiss endast märku.
Järelmärkus Nigelile: kui sa Sydney lennujaamast ära sõidad, vaata vasakule, sest seal näed midagi ootamatut. Kui sõidad üle kanalilaadse asja, hakkab silma sild, mis kannab uhket nime: NIGEL LOVE BRIDGE. Mul on seal alati tunne, et tahaks seisma jääda ja pilti teha, aga selleks ajaks sõidab auto juba saja kahekümnega ja oht, et see põhjustaks mitu õnnetust, kuhu oleksid kaasatud veoautod, bussid ja nii edasi, on väga suur. See sild on minu jaoks tõeline mõistatus. Kas mõni õnnetu Nigel leidis siin armastuse? Ja kes küll Nigelit armastas? Või ehk armastas see Nigel lihtsalt väga sildu – sillavaatleja? Tundub täpselt selline hobi, mis võiks Nigelile sobida. Või ehk on see Nigelite kohtumispaik, kus nad teiste Nigelite hulgast armastust otsivad?
Ma pühin silmist väikese pisara, mis mul nende peale mõeldes voolama hakkas.