Kriminaalsete sugemetega perekonnadraama „Need vaiksed laaned“

Merilin Piirsalu
20.05.2022
Need vaiksed laaned
Need vaiksed laaned | Foto: Canva

Kes tahab pisut draamat, pisut põnevust, pisut erilisust ja hästi jutustatud lugu, see võib kätte võtta Kimi Cunningham Granti raamatu „Need vaiksed laaned“. Raamat räägib ellujäämisest, ohverdamisest ja sellest, kui kaugele võib minna isa, kui seisab silmitsi kõige kallimate kaotamisega.

Loo keskmes on väike perekond – isa Cooper ja tütar Finch, kes elavad keset loodust omamoodi primitiivset ja pisut muinasjutulist elu. Eemal koolidest, kauplustest, kinodest ja kõigest muust säärasest. Nende kodu ümbritseb mets, mis täidab paljuski nende toidulaua, aga pakub ka hulganisti avastamisrõõmu uudishimulikule ja terasele Finchile. Tüdrukule meeldib metsas ringi uidata, aga ta veedab palju aega ka raamatuid lugedes. Kuna ta koolis ei käi, siis ongi just loodus ja raamatud allikad, kust ta uusi teadmisi ammutada saab.

Cooper ja Finch elavad peaaegu täielikus isolatsioonis. Nende ainus regulaarne kontakt teise inimesega on naabrimees Scotlandiga, kes Finchile meeldib, kuid kellesse Cooper suhtub pisut kahtlustavalt.

Grant on paigutanud oma tegelased küll pealtnäha idüllilisse ja rahulikku keskkonda, kuid tuli hõõgub tuha all. Romaani alguses tapab Cooper pesukaru, kes on sattunud nende kanakuuti. Mees saab isegi aru, et raev, millega ta looma ründas, ei ole põhjendatud. Mõnikord lihtsalt sähvatab temas midagi tumedat ja põlastusväärset ning seda pole alati võimalik kontrollida. See juhtum paneb ka lugeja mõtlema, mis toimub Cooperi, endise Afganistani veterani hinges. Mis sundis teda kogu maailma eest põgenema? Kus on Finchi ema? Miks mees on tütrega kõigist teistest nii põhjalikult eemaldunud?

Autor paljastab järk-järgult vastused küsimustele, jutustades loo mehest, kes kannatab posttraumaatilise stressi käes, olles räsitud nii sõjatandril kogetust kui ka isiklikus elus aset leidnud tragöödiatest. Just siis, kui saab selgeks, miks Cooper asus elama metsa kaitsvasse varju, saabub ka hetk, mil ta peab vähemalt korraks tsivilisatsiooni naasma. Põhjuseks see, et sõber Jake, kellega nad tutvusid Afganistanis ja kellele kuulub tegelikult ka nende eluase, ei ilmu oma iga-aastasele visiidile. Nii ei jää Cooperil muud üle kui minna kaubanduskeskusesse, et vajalik kraam ise osta. Kõike eluks vajalikku ju metsast siiski ei saa.

Olukorra muudab pingelisemaks see, kui ilmuvad kaks võõrast – noor naine, kes rändab kutsumata Cooperi valdustesse, ja Jake’i õde. Suhtlemispuuduses Finchi tõmbab mõlema naise poole. Esimeses näeb ta potentsiaalset sõpra ja teine võiks olla talle ema eest. On ju ainult loomulik, et tüdruk, kellel pole kunagi ema olnud, teda endale igatseb.

Kogu loos kruvib pinget juurde, kui noor naine kaob ning tema kadumist hakatakse uurima. See toob seni varjus püsinud maailmanurka soovimatut tähelepanu. Kui juhtumi uurimine veel tõsisemaks muutub, mõistab Cooper, et tütrega koosveedetud aeg võib jääda lühemaks, kui ta lootis.

Cooper on oma puudustega, kuid sümpaatne tegelane. Ükskõik milliseid vigu ta on teinud, armastus tütre vastu on tõeline ja nende lähedane suhe ongi raamatu emotsionaalne süda. Kui kaugele oled valmis minema, et kaitsta kedagi, keda armastad? Seda küsimust peab Cooper endalt ikka ja jälle küsima. See sunnib meest tegema ka raskeid valikuid. Nagu iga lapsevanem, on ta tegelikult alati teadnud, et lõpuks peab laskma tütrel minna ja andma talle vabaduse oma elu ehitada. Pinge säilib viimaste lehekülgedeni, kus Cooper peab tegema valiku, kas teha seda, mida ta tahab, või seda, mis on õige.

Need vaiksed laaned

Kimi Cunningham Grant

Tõlkinud Jüri Kolk

288 lk, 148x210, pehmed kaaned

Sarnased artiklid