ABBA-l oli suurepärane lugu selleks, et 1974. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel hästi läheks. Esimene katse aasta varem ebaõnnestus. Siis esinesid nad kohmakavõitu esinejanimega Björn & Benny, Agnetha & Anni-Frid. Loo nimi oli „Ring ring (bara du slog en signal)“ ja see jäi Rootsi eelvoorus kolmandaks.
Järgmise aasta võistluseks kirjutasid Benny, Björn ja Stikkan Anderson loo, millel olid kõik eeldused võitmiseks. Tegu oli vägagi haarava ballaadiga, see oli üsna sarnane lugudega, millega Luksemburg oli kaks aastat järjest võitnud. Kuna võistlusel olid ülekaalus sooloartistid, oli fookus Agnetha soolohäälel. Loo nimi oli „Hasta Mañana“.
Raamatus „Min pappa hette Stikkan“ („Minu isa oli Stikkan“) räägib tütar Marie Ledin: „Olen kuulnud, et isa seisis Kanaari saartel ühe hotelli vastuvõtulaua juures, pihk peseetasid täis, ja karjus telefoni „Hasta Mañana“ teksti vaesele [sekretär] Görel Hanserile Stockholmis: „Ei, see peab olema H-A-S-T-A. Hasta mañana! See tähendab ju „homme näeme“! Kurat, sa ei oska hispaania keelt või!?““
Ent viimasel hetkel muutsid ABBA ja Stikkan meelt. Igati läbimõeldud loo asemel otsustasid nad riski peale välja minna. Nad võtsid „Hasta Mañana“ tagasi ja panustasid valjuhäälsele ja tempokale poploole, mis oli Eurovisiooni ajaloos ennekuulmatu. „Ma ei tea, kuidas teised mõtlesid, aga mina mõtlesin, et me ei võida mitte mingil juhul,“ ütles Björn. „Aga kui meil on eristuv lugu, ja kui me pealekauba näeme esinedes imelikud välja, siis jääme rahvale meelde ka siis, kui tuleme seitsmendaks või üheksandaks. The object of the exercise oli, et Eurovisiooni saatest saaks hüppelaud laia maailma. Seetõttu oli strateegiliselt õige teha panus „Waterloo’le“. Kes teab, võib olla oleks ka „Hasta Mañana“ võitnud, aga see ei torganud silma.“
6. aprillil 1974 kogunes terve Euroopa televiisorite ette. Või siiski mitte päris terve Euroopa. Prantsusmaa hüppas viimasel hetkel alt ära, sest president Georges Pompidou suri ootamatult kõigest neli päeva varem. Peeti ebasobivaks saata lauljatar Dani Brightonisse, et ta laulaks seal „La vie à vingt-cinq ans“. Samal põhjusel ei tulnud kohale ka prantslanna Anne-Marie David, kes oli võitnud aasta varem Luksemburgi eest võisteldes ja pidi Brightonis auhinna üle andma. Auhinna andsid tema asemel üle BBC juht Sir Charles Curran, kes oli tuntud komöödiasarjade nagu näiteks „Dad’s Army“ produtsendina.
Itaalia küll võistles, kuid otsustas võistlust mitte üle kanda. Riigis käis parasjagu rahvahääletuse eelne äge debatt selle üle, kas abielulahutused tuleks ära keelata või ei. Leiti, et laulja Gigliola Cinquetti lugu „Si“, kus ta korrutab tekstis sõna „jaa“, võib võtta kui varjatud sõnumit, mõjutamaks itaallaste hääletamistulemust. Lugu ei mängitud ka raadios enne, kui alles pärast rahvahääletust 12. mail, kui 59 protsenti hääletas selle poolt, et lahutused võiksid ka edaspidi lubatud olla.
Eurovisiooni lauluvõistlus peeti Brighton Dome’is, neljandat korda oli õhtujuht näitleja ja telenägu Katie Boyle. Iga riigi laulu tutvustati niinimetatud visuaalse postkaardina, kokku monteeritud arhiivipiltide lõiguna.
Kreeka osales esimest korda.
Kui tuleb Rootsi laulu kord, teeb BBC kommentaator nalja turistipiltide üle, mis näitavad „blondide viikingite“ maad. Bändi liikmeid üles lugedes saab Agnetha nimeks Anna. Björni nimeks saab Born.
Dirigent Sven-Olof Walldoff võtab orkestri ees koha sisse Napoleoniks riietatult ja BBC kommentaator peaaegu karjub: „See on Napoleon! Mis seal imestada, loo nimi ongi „Waterloo“.“
Seejärel värisevad Eurovision Song Contesti alustalad ja algab popmuusikaajaloo uus peatükk. Agnetha ja Frida jooksevad trepist alla –platvormkingades – ja hakkavad oma ebamaiselt kokku põimunud häältega laulma: „My, my! At Waterloo, Napoleon did surrender. Oh yeah! And I have met my destiny in quite a similar way.“
Benny mängib nagu väljendusrikas klassikaline kontsertpianist, tugevad klahvivajutused toovad kuuldavale helisevaid kaskaade, mida hakkab maailm õige pea pidama ABBA-le iseloomuliku helipildi üheks nurgakiviks.
Ka nende esinemisriided, mis on loonud moekunstnik Inger Svenneke, on lärmakamad ja sädelevamad kui selle võistluse ajaloos seni on juletud selga panna. Frida, kes oli ansambli liikmetest kõige moeteadlikum, oli märganud Inger Svenneke Stockholmi rõivapoe vaateaknal üht jakki, poel oli ajastuomane nimi „Rohelised pilved ja sinine muru“.
„Jakil olid ketid ja litrid ja see nägi nii äge välja,“ ütleb ta. „Viisin kõigepealt Agnetha sinna ja seejärel kõik teised ja küsisin nende arvamust. Sellest jakist sai „Waterloo“ lavakostüümide prototüüp.“
Agnetha: „Ma istusin mitu tundi meigiruumis ja kleepisin nägu imepisikesi tähti täis.“
Kui lugu läbi saab, kõlab BBC kommentaatori hääl nii, nagu ta seisaks mikrofoni kohal kummargil, kui ta hõikab: „Rootsi! Nad pole kunagi võitnud, aga selle looga on neil võimalus.“
Kui Eurovisiooni hääletus algas, ei olnud ühelgi riigil suurt ülekaalu. Popiriik number üks Suurbritannia pani ABBA paika, andes null punkti. Ka Kreeka, Belgia, Monaco ja Itaalia andsid Rootsile null punkti. Ainsad, kes andsid Rootsile maksimumpunktid, olid Soome ja Šveits. Enne võistlust ja läbi kogu saate olid favoriidid Hollandi duo Mouth & MacNeal, Benny pakutud võitjad, kes olid juba teinud rahvusvahelist karjääri. Nende singel „How Do You Do“ aastast 1971 müüs miljon eksemplari ja oli jõudnud Ameerika Billboardi edetabelis esikümnesse. Kuid nende hea seis ei pidanud lõpuni vastu. ABBA võitis! Sweden won!
See, et Rootsi selle võistluse võitis, oli 70-ndatel ootamatum kui Aserbaidžaani võit aastal 2011. Rootsit kui riiki polnud popkultuuri kaardil. Peeti täiesti mõeldamatuks, et väike Rootsi võib alistada Eurovisioonil tooniandvad riigid.
Kui lõpptulemus teada anti ja „Waterloo“ võimas intro uuesti kõlaritest kõlas, süütas Frida võidusigari. Maggie MacNeal on rääkinud, et pärast hääletust kallistas Agnetha teda ja ütles: „I’m so sorry.“
Kui ABBA pidi õnnitlusteks tagasi lavale tulema, oli Björn sunnitud end lahti rebima üliagarast turvamehest, kes oli ta jalast kinni haaranud.
„See kutt vahtis mu platvormkingi ja ütles: „Ei-ei, sinna lähevad ainult autorid!“ Tol ajal õnnitletigi ainult neid. Turvamees ei suutnud aru saada, et lookirjutaja võib olla nii eriskummaliselt riides, nagu mina olin. See oli minu karjääri tipphetk ning mina seisin ja jagasin turvamehega maid.“
Muusikalises mõttes oli „Waterloo“ revolutsioon. Vanaaegse šlaagrifestivali imagoga Eurovisioonist oli üleöö saanud popifestival.
Kui tahad ABBA loo kohta rohkem teada, saad tellida raamatu otse kirjastusest.