Kuidas sünnivad Catherine Ryan Howardi auhinnatud põnevikud?
Merilin Piirsalu
22.03.2022
Kuidas sünnivad auhinnatud põnevikud?
Kuidas sünnivad auhinnatud põnevikud? | Foto: Canva.com

Catherine Ryan Howard (40) on kõrgelt hinnatud iiri kirjanik, kelle loomingust on kolm põnevikku tõlgitud ka eesti keelde. Kuidas aga sünnivad lood, millest saavad rahvusvahelised bestsellerid ning mis võidavad nii erinevaid auhindu kui ka lugejate südameid?

See, et Howardist sai kirjanik oli ilmselt kirjas juba tähtedes. „Mõtlesin lugusid välja enne, kui olin võimeline neid kirjutama, ja olin alati tüdruk, kes nautis inglise keele esseede kirjutamist, ignoreerides samas täielikult kõiki teisi koduseid töid. Hoian kirjutuslaual pilti 8-aastasest endast, patsid kahel pool pead, kus olen vaimustuses kirjutusmasinast, mille jõuluvana tõi. Barbie suure võlukaubiku jätsin aga tähelepanuta,“ on kirjanik meenutanud intervjuus Harrogate Festivalile.

Samas usutluses tunnistas Catherine, et on kirjanikuna kohutav edasilükkaja. „Enamasti kirjutan kofeiini mõju all viimastel nädalatel ja päevadel enne tähtaega. Naljatan alati, et kui ma kirjutaks produktiivsuse juhendi, oleks selle pealkiri „Ära alusta enne, kui on juba liiga hilja.“ Selline lähenemine tähendab, et kui kirjutan, teen seda vaid sellepärast, et pean endast andma kõik ja tühistama muud käigud, et asi õigeks ajaks (või natuke hiljem) valmis saada. Ma tulen voodist välja, panen kohvimasina tööle, istun otse oma kirjutuslaua taha ning olen seal nii kaua, kui saan,“ on ta kirjeldanud oma aktiivset tööprotsessi.

Tegelased teevad, nagu kirjanik ütleb

Howardi sõnul on tal kindlalt välja kujunenud töömeetod, mida ta iga raamatu puhul kasutab „Esimese mustandi eesmärk on süžee loomine ning kontrollimine, kas see ikka toimib. Teine mustand uurib inimesi, kelle ümber tegevus toimub. Kui teised kirjanikud ütlevad mulle, et nende tegelased üllatavad neid, elavad oma elu, võtavad kontrolli jne, siis naeratan ja noogutan, nagu teaksin, millest nad räägivad. Sisimas aga mõtlen „võib-olla peaksite sellest kellegagi rääkima...“,“ muigab ta. Howardi tegelased teevad täpselt seda, mida tema ütleb, ja siis, kui ta seda ütleb. „Mina olen kirjanik!“ sõnab ta kindlalt.

Kirjanikelt küsitakse alati, kust nad inspiratsiooni leiavad. Catherine’i meelest on mõistlik tugineda sellele, mida sa tegelikult ise tead. „Püüan kasutada võimalikult palju oma eelnevaid teadmisi ja kogemusi. Valin alati pigem selle võimaluse, kui uurin midagi, mille kohta mul teadmised täielikult puuduvad.“ Näiteks tema debüütromaanis „Distress Signals“ oli üks tegelane kruiisilaeva salongiteenindaja, sest naine ise töötas kunagi Walt Disney Worldi hotellis, kus tema ülesandeks oli kontrollida 100 tuba päevas. „Valetaja tüdruku“ tegevus toimub väljamõeldud Dublini ülikoolis. Raamatu kirjutamise ajal oli aga autor Dublini Trinity ülikooli tudeng ning kogu tegevus toimus selles jutus Grand Canali juures, mis asub kirjaniku elukoha lähedal.

Kuidas tekivad ideed?

Süžee idee võib tekkida erinevatest allikatest. „Valetaja tüdruku“ idee tuli Catherine’i juurde artiklist Thomas Quicki kohta, keda peeti Rootsi kõige hullemaks sarimõrvariks. Ta on öelnud, et see ei olnud artikkel ise, mis rabas, vaid lühike tutvustav lõik selle kohal: Rootsis asuvas psühhiaatrihaiglas on Thomas Quicki nime all mees, kes on süüdi mõistetud kirjeldamatutes kuritegudes. Mitmete kohtuprotsesside jooksul rääkis ta julmi lugusid pussitamisest, kägistamisest, vägistamisest, intsestist ja kannibalismist peaaegu igaühele, kes oli nõus kuulama. Seejärel, pärast kaheksandat ja viimast mõrvasüüdimõistmist vaikis ta peaaegu kümme aastat. Paari viimase aasta jooksul on ta mõelnud kõigele, mida ta on öelnud ja teinud ning nüüd on tal tunnistada midagi uut: ta jättis kõige halvema osa välja. Viimane lause tekitas Howardis külmavärinaid ja ta mõtles, et kui ta võtaks raamatupoes kätte raamatu ja see oleks sisututvustus, läheks ta sellega otse kassasse, sest lihtsalt peab teada saama, mis see kõige halvem osa on. Sellest inspireeritult mõtleski naine välja oma teise raamatu.

Kolmas lugu „Salasilm“ on aga inspireeritud Instagrami postitusest. Paar aastat enne raamatu ilmumist nägi kirjanik juhuslikult postitust, mida oli jaganud PostSecret. Kes ei tea, siis PostSecret on koht, kus inimesed saavad anonüümselt jagada oma kõige sügavamaid ja tumedamaid saladusi. Saladus, mida Catherine nägi, oli pilt magamistoast ning selle all tekst, mis teatas, et postitaja soovib vahetada peidetud salakaameraga filmitud seksivideoid teiste Airbnb omanikega. Ta tõdeb, et pole muidugi kindel, kas tegemist oli tõsise kuulutusega või väljamõeldisega, aga midagi tundus selles hirmuäratavalt usutav. Mõtet edasi arendades jõudis ta selleni, et kasutas majutusasutusse peidetud salakaamerate teemat oma raamatus. Ei saa salata, et olles raamatut lugenud, tundub kogu süžee hirmutavalt reaalne.

Sotsiaalmeedia mustad varjud

Catherine Ryan Howard oskab oma romaanides suurepäraselt ära kasutada ka võimalusi, mida pakub tänapäevane sotsiaalmeedia ja tehnoloogia. Crimreads.com lehel on ta kirjutanud, et „Valetaja tüdrukus“ kasutab paha tegelane maksimaalselt ära Instagrami. Ta istub kohvikus ühe naise läheduses, kes postitab midagi. Kurikael kasutab oma telefonis Instagrami otsingut, valib „kohad“, siis „minu asukoha lähedal“, kus kõne all olev kohvik on pakutud ühe valikuna. Kui ta sellele vajutab, näebki ta naise postitust. Nüüd on tal olemas konto, nimi ja kogu muu informatsioon, mida postitatud fotod ja videod reedavad

Romaanis „Salasilm“ näitab aga kirjanik väga tõetruult, kuidas sülearvuti taga interneti lehekülgedel ja sotsiaalmeedias istuv ajakirjanik jõuab kadunud naise jälile palju kiiremini, kui traditsiooniliste meetoditega töötav politsei.

Unistused täituvad omal moel

Oma veebilehel ütleb Howard, et tema soov oli kunagi saada viroloogiks ning ta unistab endiselt NASA astronaudiks saamisest. Võib arvata, et reaalses elus need unistused ei täitu, aga raamatu lehekülgedel saab kirjanik ühel või teisel moel need unistused ikkagi ellu viia. Eesti keeles on tema sulest ilmumisjärge ootamas „56 päeva“, mis räägib ülimalt põneva loo paarist, kelle teed ristuvad koroonapandeemia esimese laine ajal Dublinis. Just sellesse loosse on kirjanik oskuslikult põiminud ka oma väikesed fantaasiad seoses NASAga. Kindlasti on, mida oodata, sest „56 päeva“ püsis kaks nädalat Iiri enimmüüdud raamatute edetabeli esikohal ja nimetati 2021. Aasta parimaks Iiri krimironaaniks.

Seniks aga tasub lugemislauale hankida seni eesti keeles ilmunud Catherine Ryan Howardi raamatud, mis on märtsis Vesta raamatulaadal saadaval eriti hea hinnaga.  

Sarnased artiklid