Raamatu põhitegelasteks on värske abielupaar Rosemary ja Guy Woodhouse. Algus on üsna roosiline. Noored armastavad teineteist ning on õnnelikud ja tuleviku osas lootusrikkad. Guy näitlejakaräär on paljulubav, Rosemary on rahul oma koduperenaise rolliga. Kui noorpaaril avaneb kauaoodatud võimalus kolida Bramfordi, vanasse New Yorgi kortermajja, tundub elu veelgi täiuslikum. Bramfordil on küll omal ajal olnud pahaendeline maine, aga Rosemary armub müügil olevasse korterisse esimesest pilgust ning kummalised kuulujutud teda ei häiri. Noored kolivad uude koju ja naine asub seda innukalt sisustama.
Ta ei muutu ettevaatlikuks ka siis, kui üks majaelanik, noor naine Terry, enesetapu sooritab või kui ta kuuleb läbi seina kahtlaseid hääli. Kui üks sõber Rosemary´d hoiatab, teeb see teda ehk pisut valvsaks, aga ei sunni mitte midagi muutma.
Ühel ööl näeb naine traumaatilist õudusunenägu ja ärkab üles tundega, et midagi on muutunud. Mõne aja pärast läheb ta arsti juurde ja saab teada, et on rase. Alguses on ta lapseootusest vaimustuses, kuid siis hakkab tundma teravaid valusid. Ta on mures nii enda kui lapse tervise pärast, aga arst lohutab, et igaühe rasedus on erinev ja valud mööduvad.
Tasahilju märkab Rosemary, kui kontrollivad on tema naabrid, härra ja proua Castevet, kellega ta üsna varsti pärast sissekolimist tutvus. Nad küll väidavad, et soovivad head ja tahavad hoolitseda, kuid nõudmised, et Rosemary vahetaks oma arsti nende tuttava vastu ja jooks proua Casteveti vitamiinijooke, hakkavad pisut imelikud tunduma. Kui kuude möödudes naabrite veider käitumine jätkub, ei ole noor naine enam kindel, kas ta oma abikaasatki saab usaldada. Kõik tunduvad justkui tema vastu mestis. Ja kui kahtluseuss on juba sündinud, siis hakkab see lumepallina veerema. Rosemary ei tea enam, kas see, mis juhtub, on kokkusattumus või on tegemist tema paranoiaga. Iga juhul suudab ta paljudele asjadele leida põhjenduse, mis hinge aina rohkem kripeldama paneb.
Levin on oma õudusromaani suurepäraselt üles ehitanud. Kuigi pealtnäha kulgeb lugu tükk aega suurepäraselt, hakkab lugeja siiski kahtlema, kas midagi kohutavat on saabumas. Raamatu lehekülgedel ei pritsi verd, pole kuulda metsikuid karjeid või näha hirmuäratavaid koletisi, aga pidevalt pillatakse väikeseid kurjakuulutavaid vihjeid, et midagi halba on tulemas. Seda tilgub tasapisi juurde tegelaste dialoogidest ja seda õhkub Rosemary mõtetest.
Kahtlemata on Ira Levini „Rosemary laps“ raamat, mida üks õudusjuttude austaja lugeda võiks. Isegi juhul, kui Roman Polanski samanimeline film on nähtud.
Ira Levin
Tõlkija Martin Kirotar
240 lk, 148x210 mm