Mis on Teie jaoks selle raamatu peamine sõnum?
Mulle tundub, et see võiks olla „Hoia seda, mis on sulle kallis“. On hämmastav, kuidas kõik see, mis praegugi on aktuaalne – loodushoid, metsade raiumine, linnade kasvamine jne –, on olemas raamatus, mis Austrias anti välja 1970. aastal. See ei ole kaotanud oma tähendusrikkust.
Mille poolest „Rohelise südamega linn“ erineb teistest lasteraamatutest, mida olete tõlkinud?
Eelkõige erineb selle poolest, et varem olen tõlkinud vaid inglise keelest. Saksa keel on minu jaoks alati armas olnud ja mul on palju saksa keelt rääkivaid sõpru, seega oli saksa keele juurde tagasi pöördumine natuke nagu gümnaasiumiaegsete sõpradega vahepeal kaduma läinud sideme uuesti loomine.
Kui palju aega läks Teil „Rohelise südamega linna“ tõlkimiseks ning mis oli selle töö juures eriti tore või mis oli suurimaks väljakutseks?
Ma ei oska öelda, kui mitu päeva või nädalat see võttis, kuna ma ei teinud märkmeid, aga peab ütlema, et see oli lugu, mis lihtsalt jooksis ja jutustas oma lugu ise. Suurim väljakutse, muidugi positiivses mõttes, oli koos toimetaja Elina Adamsoniga viimaste sobivate ja täpsete vastete leidmine - kas „kopp“ või „ekskavaator“, kas „issi“ või „paps“ jne.
Kuivõrd Teid ennast selle raamatu sõnum puudutab?
Mind puudutab väga, et raamatus hakkavad lapsed võitlema metsa mahavõtmise vastu. Mulle tundub, et praegu on ka just hästi noored inimesed üliaktiivsed väljaütlejad ja kaasarääkijad.
Kellel ja miks soovitaksite seda raamatut lugeda?
Ma soovitaksin seda ettelugemisraamatuks, et ka täiskasvanud saaksid loost osa. Ja kaasa mõelda. Kindlasti on raamatus palju sellist, mis vajabki koos lapsega üle rääkimist ja hea oleks, kui lapsevanem saaks ka tundmatuid mõisteid selgitada. Võibolla on lapsevanem koguni nii noor, et peab koos lapsega guugeldama, kes oli Winnetou.
Mira Lobe on Eestis tuntud ennekõike raamatu „Vanaema õunapuu otsas“ autorina. Kas mäletate, millal Teie seda raamatut lugesite ja millise mulje see jättis?
Lugesin ilmselt esmakordselt algklassides. Ma olin väikesest peale suur lugeja, kooliraamatukogu oli sealjuures mulle suureks abiks ja toeks. Endal mul "Vanaema õunapuu otsas" raamatut ei olnud, mäletan, et laenutasin seda kordi ja kordi. Nüüd, täiskasvanuna, lugesin selle üle ja avastasin, et väga paljud detailid olid sootuks ununenud. Seda suurem oli muidugi ülelugemisrõõm. Rõõm oli
koguni nii suur, et läksin antikvariaati ja otsisin enda koduse riiuli jaoks välja sellise vana raamatu, nagu mul lapsepõlvest meeles oli.
Mira Lobe on avaldanud üle 100 lasteraamatu. Miks on tema raamatud lugejate seas tänagi populaarsed?
Luuleraamatutest rääkides on ta võrratu lihtsate riimide looja ja sõnadega mängija. Tahaksin väga, et ka eesti keeles antaks välja tema mujal maailmas kõige tuntum "Ich bin ich" ("Mina olen mina"), mis väga lihtsal moel, kuid nutikaid sõnamänge kasutades räägib väikesest olevusest, kes käib paigast paika ja tahab teada, kes ta on.
“Hommik ilus, koerad armsad!
Kas ma pole teie moodi,
justkui taksiks mindki loodi?
Kes küll olen, pole leidnud,
siia-sinna pilke heitnud,
seal ei siin kuid vastust pole,
tahan teada, kes ma olen.”
On ju tore ja lustiline? Eriti tore, et otsija saabki lõpuks teada, kes ta on. Proosa puhul võib välja tuua Mira Lobe haruldase lapsest arusaamise taju. Ta oskab kuidagi väga erilisel moel pugeda lapse nahka ja vaadata maailma läbi väikese inimese silmade. Tajuda tema kurbust ja rõõmu, kõhklusi, ootusi ja unistusi. Ja seda kõike kirjapanduna väga täpselt väljendada. Minu jaoks on sümpaatne ka see, et ta kirjutab lihtsalt ega vigurda mingite jaburate võõrsõnadega, ei edvista sellega, et ta on täiskasvanust kirjutaja.
"Rohelise südamega linna" ja palju teisi lasteraamatuid leiad siit.