Kaksteist päeva sünnipäevani
Majas on keegi.
See pole teadvustatud mõte, vaid midagi metsikumat, vaistlikumat, ja ma tõusen istuma; olen korraga täiesti ärkvel ja süda peksab. Kell näitab 1.13 ning ma kuulatan liikumatult, olles kindel, et kuulen koridorist põranda kriiksatust või näen pimedast toanurgast eraldumas ähvardavat varju. Kuid midagi ei toimu. Ainult vihm toksib vastu akent ja öö vaikus umiseb.
Ihu on kananahal. Miski äratas mu. Mitte uni. Midagi muud. Miski majas. Tunne ei kao, täpselt nagu siis, kui olin väike ja nii tugevasti luupainaja haardes, et arvasin end olevat tagasi tolles öös, ja kasuema tuli jooksuga mind rahustama, et ma tervet perekonda üles ei ajaks.
Robert magab sügavalt, seljaga minu poole. Ma ei hakka teda äratama. Tõenäoliselt polegi midagi lahti, kuid sellegipoolest olen ärevil ja murelik. Lapsed.
Ma ei suuda enne uinuda, kui olen veendunud, et nendega on kõik korras, seepärast ajan end püsti ning hiilin paljajalu ja kogu kehast värisedes trepimademele.
Koridori vaadates tunnen end väga pisikesena; hämarus muudab ruumi lõputuks, minu ees oleks otsekui koletise haigutav suu. Lähen edasi – ma olen ema ja abikaasa. Karjäärinaine. See on minu maja. Minu turvapaik – ja soovin, et oleksin telefoni kaasa võtnud, siis saaksin seda lambina kasutada. Trepimademel piilun üle käsipuu. All tumedate varjude seas ei liigu miski. Ei kosta kobinat, mida tekitavad ööpimeduses asju läbi uurivad murdvargad. Miski ei ähvarda.
Tuuleiil saadab vihma vastu kõrget vitraažakent ja ma võpatan. Lähen koridori lõppu, otsaseina juurde, millesse aken täiusliku musta kaarena lõikub. Kätega silmi varjates surun näo vastu külma klaasi, kuid näha on vaid puude ebamäärased piirjooned. Ei mingit valgust.
Keegi ei liigu. Sellegipoolest läbib mind taas värin, kui ümber L-kujulise koridori nurga keerates laste tubade poole lähen. Mul on väga halb eelaimus.
Kui olen Willi ukse lahti lükanud, tunnen end kohemaid paremini. Minu pisipoiss, viieaastane ja nüüd juba suurte laste koolis, magab selili. Ta on dinosaurustega teki pealt lükanud ning ta nii väga minu moodi tumedad juuksed on higist märjad ja sassis. Võib-olla on temalgi halb öö. Katan ta tekiga, kuid hoolimata sellest, kui õrnalt seda teha püüan, liigutab ta ja avab silmad.
„Emme?“ Ta on unine ja segaduses, ent minu naeratust nähes naeratab ka ise ja vingerdab end küljele. Padja alt paistab joonistusvihik ja ma tõmban selle välja.
„Mõni ime, et sa üles ärkasid,“ sosistan. „Magad niimoodi selle otsas.“ Vihik on avatud kõige viimase entusiastliku rasvakriidijoonistuse kohalt ning ma keeran seda hämaras üht- ja teistpidi, püüdes selgust saada, mis see olema peaks. Kui aus olla, siis näeb see välja nagu koer, kellest on autoga üle sõidetud. Kaks korda.
„See on dinosaurus,“ ütleb Will, naerab ja haigutab siis, otsekui teaks ta isegi, et joonistamine pole tema tugevaim külg, ja oleks sellega täiesti rahul.
„Muidugi.“ Panen joonistusvihiku voodi kõrvale lauakesele ja annan talle musi. Ta on juba peaaegu uinunud ja tõenäoliselt ei mäleta sellest hommikul mitte midagi.
Järgmiseks lähen Chloe tuppa. Ka tema on sügavas unes, blondid juuksed padjal laiali, nähes välja nagu muinasjutu uinuv printsess, mis siis, et seitsmeteistkümneaastase kõigutamatu moodsa feministina teataks ta mulle kohe, et muinasjutud on naistevihkajalik jama. Ennast
oma hirmu pärast naeruvääristades lähen tagasi magamistuppa.
Heidan voodisse ja tõmban end kerra, Robert vaevu liigutab. Kell on alles pool kaks. Kui ma praegu magama jään, siis saan veel neli tundi puhata, enne kui pean üles tõusma. Uni peaks ruttu tulema – tuleb alati, sest mu elu on nii kiire, kurnav ja erutav – ning seepärast poen mõnusamalt teki alla ja jään ootama. Kuid und ei tule.
Kell kolm vaatan üle e-kirjad – Buckleylt on saabunud kesköine õnnitlus eilse edu puhul kohtus, kus toimus Stockwellide lahutuse asjus hooldusõiguse arutelu –, seejärel lasen silmad üle uudiste ja lähen tualetti. Seekord Robert peaaegu ärkab, kuid pomiseb vaid midagi arusaamatut ja paneb raske käsivarre üle minu, kui taas tema kõrvale heidan. Pärast seda ma lihtsalt laman, peas vurisemas kiiresti läheneva päeva ajakava, ja lähen üha rohkem närvi, kuna olen sunnitud sellele väsinult vastu minema. Kontoris pean olema pool kaheksa ja üsna harukordne on, kui pääsen sealt varem kui kaheteistkümne tunni pärast, sedagi juhul, kui ei pea veel koos kolleegidega kohustuslikus korras pubisse minema. End lõdvaks lasta pole võimalik. Eriti praegu. Mind ootab firma noorima osaniku staatus. Kuid ma armastan oma tööd, tõesti armastan.
Teen jooga hingamisharjutusi, püüan kõik lihased lõdvestada ja meele tühjendada. See kõlab lihtsalt, kuid lõpeb tavaliselt sellega, et juurdlen igasugu tobeduste kallal, näiteks kas külmkapis on küllalt piima või kas peaksime praeguse gaasifirma uue vastu vahetama, ning
kuigi südamerütm aeglustub, olen endiselt ärkvel.
Eesootav päev tõotab tulla pikk.
Kui tahad edasi lugeda, saad raamatu tellida siit.