TÄNA
See meenutab neid viraalseks läinud videoklippe, milles noobli kortermaja kolmekümnendates aastates saledad ja treenitud elanikud hüplevad oma rõdude klaasseinte taga harkikokku, maailm samal ajal leekides. Aga nemad seisavad paigal, liigutavad end üksnes selleks, et vaadata alla või üle hoovi üksteise poole või tõsta kätt suu või rinna juurde. Nende näod on kahvatud, juuksed ludus, sääred paljad. Koidik on äsja saabunud, nad on just unest üles aetud. Seda ei taha filmida mitte keegi.
Elanikud näevad välja, nagu oleksid nad kõik võinud ühes koolis käia, välja arvatud üks. Number neli on naabritest paarkümmend aastat vanem. Ta on korteriomanik, ülejäänud aga üürnikud. Tema esimese korruse korteri terrassil on kohvikustiilis laud ja toolid, mille ümber seisavad hoolikalt paigutatud potitaimed, teiste terrassid on enamasti kasutusel jalgrataste hoiukohana või seisavad üldse tühjalt. Eelmise laupäeva õhtul ähvardas ta number seitsmeteistkümne piiranguid rikkuvast korteripeost Gardale teada anda, kui olengut silmapilk ei lõpetata, ja kui seda ei tehtud, täitis oma lubadust. Ta on kütkestav naine, tavaliselt hästi rõivastatud ja ikka veel hästi säinud, kuid täna hommikul on ta hoolitsemata ja meikimata, jalas beebiroosad puuvillased pidžaamapüksid ja seljas vateeritud talvejope, mille hõlmad vajuvad laiali, kui ta üle hoovi tuleb.
Tema on ka ainus elanik, kes teab koodi, mille abil tuletõrjealarm lõpetada. See hakkas tööle viie minuti eest – see nad üles ajaski – ja elanikud eeldavad, et peavad vaigistamise eest tänama just teda.
Majas pole kordagi tulekahju olnud, aga viimase paari nädalaga on tuletõrjealarm käivitunud kolm korda – neli, kui tänane kaasa arvata. Elanikud on haldusfirmale korduvalt kaevanud, et süsteem on liiga tundlik, et see nagunii reageerib kõrbema läinud röstsaiale ja inimestele, kes suitsetavad sigaretti ilma akent paotamata, kuid haldusfirma omakorda süüdistab neid selle käivitamises. Lärm ei anna enam märku ohust, vaid segamisest, ja kui see paari minuti eest helisema hakkas, tegid nad kõik sedasama, mida nad tavaliselt teevad: läksid õue, oma rõdudele ja terrassidele, et näha, mida seal näha oli, et otsida leeke või suitsu, nende nägemist ootamata ja neid ka märkamata.
Kuid seekord oli seal midagi ootamatut, midagi huvitavat: keset hoovi seisis kaks mundris politseinikku ja vaatas ringi.
Nemad seisid edasi, vaatasid ja imestasid.
Naine number neljast seisab politseinike juures ja hoiab nõutavat kahemeetrist vahemaad. Ta osutab ühele esimese korruse korterile – sellele seal nurgas, kortermaja U-kuju ühes otsas. Rõdude asemel on seal pisikesed terrassid, mida ääristavad kõva klaasseina asemel hõredad käsipuud. Terrassil pole kedagi. Liuguks on suletud. Kuid mõne vaatenurga alt võib läbi õhukeste hallide kardinate näha elutoa laes kumavat kera.
Mis toimub?
Kelle korter see on?
Keegi ei tea. Crossings on üsna uus kortermaja ja elanike suhtlus piirdub enamjaolt viisakuste vahetamisega postkastide, prügikastide ja parkla kõrval. Häbelike naeratustega selles ühes ajaaknas reede- ja laupäevaõhtuti, kui paistab, et viimane kui üks läheb alla välisukse juurde toidukulleriga kohtuma. Elanikud on harjunud elama teiste inimeste elude kohal ja all ja kõrval, teeseldes samal ajal täielikku teadmatust naabrite olemasolust; kuulama üksteise telereid ja haistmas üksteise toidulõhnu, kuid mitte kunagi teada saama üksteise nimesid.
Isegi paari viimase nädala jooksul, mil nad kõik on iga päev hommikust õhtuni kodus olnud, vältisid nad hoolikalt üksteise märkamist, kui nad liikusid väljas – rõdudel, terrassidel, ühishoovis –, püüdes säilitada mingisugustki illusiooni privaatsusest, selle püsimisest. Kriisist tingitud semulikkus, mida nad on näinud internetti postitatud hüplevates püstistes videokaadrites – keegi teadustamas kortermajas läbi valjuhääldi bingonumbreid; majaseinale näidatakse filmi, et terve tupiktänavatäis kodusid saaks majaesistel teedel teha ühise filmivaatamise õhtu; õhtused rituaalid lootusrikka, innuka plaksutamisega –, ei ole siin kunagi õiget hoogu sisse saanud. Nad on hoidnud distantsi rohkem kui ühes mõttes. Keegi ei taha normaalse elu naasmisel, mis nende ikka veel levinud arvamuse kohaselt juhtub õige varsti, läbi elada läheduspohmelli. Valitsuse teadaannet on oodata veel samal päeval.
Üks politseinikest pöörab pead ja vaatab üles nende, uudishimulike naabrite poole. Ta tõmbab sinises kindas käega maski eest, tuues nähtavale pontsakad põsed, mis ei klapi kuidagi kõhetu kehaga. Nad ütlevad, et noorukese väljanägemisega politseinik on kindel märk sinu vananemisest, aga see siin ongi noor, kõige enam kahekümnendate keskpaigas, higiläige välgatamas juuksepiiril.
„Valehäire,“ ütleb ta viibates. „Võite tagasi tuppa minna.“ Nagu oleks keegi seal seisjatest korrakski arvanud, et kuskil on näha leeke.
Kui keegi ei liiguta, hüüab ta valjemal ja kindlamal häälel: „Minge sisse!“
Elanikud taanduvad ühekaupa aeglaselt oma korteritesse, sest keegi neist ei taha, et teda peetaks totakaks passijaks, isegi kui ta täpselt seda ongi. See on ainus huviäratav sündmus, mis siin nädalate jooksul toimunud on – tuletõrjehäired välja arvatud, on see üleüldse ainus asi, mis siin toimunud on.
Kas nad tõesti arvavad, et nad ei vaata?
Enamik neist jätab lükandukse lahti ja joob hommikukohvi teisel pool seda, et saaks näha ilma nähtav olemata. Paarid pomisevad üksteisele, et neil on ju ometi õigus teada, mis seal sünnib. Lõppude lõpuks nad ju elavad siin. Üksikud elanikud mõtlevad, kas majas on toime pandud sissemurdmine või ehk isegi midagi hullemat, näiteks kallaletung, ja kui miski juhtub nendega nüüd, mil asjalood on sellised nagu need on, siis kui kaua läheks, enne kui keegi märkaks, enne kui keegi nad leiaks?
Kortermaja ei asu Dublini südalinnast kaugel. Enne kui see kõik algas, toestas seda hoonet peaaegu katkematu helitaust majaesise tiheda liiklusega tänava mootorimürast, pidurikriginast ja tuututamisest. Kuid viimase paari nädalaga oli linn aeglustunud, tühjenenud ja seiskunud, täpselt selles järjekorras, ja kui juhuslikud valehäired tuletõrjealarmilt kõrvale jätta, oli viimase aja kõige valjemaks heliks linnulaul.
Lähenevate sireenide heli tundub nüüd suisa jõhker.
Kui tahad edasi lugeda saad raamatu tellida siit.
Catherine Ryan Howard
Tõlkinud Triin Olvet
336 lk, 148x210, pehmed kaaned