Minu jaoks oli see viimase aja raskeima temaatikaga lugu. Jaa, olen varemgi Auschwitzist lugenud, kuid mitte kunagi lugu, mille autor on kirjutanud kohapeal viibides.
Eddy de Wind (1916–1987) oli viimane juudi arst, kes Teise maailmasõja ajal Hollandis Leideni ülikooli lõpetas. Ta asus vabatahtlikuna tööle Westerborki sunnitöölaagrisse, kuna talle anti valelik lubadus, et tema ema, kelle sakslased olid kinni võtnud, säästetakse deporteerimisest. Laagris kohtus ta oma esimese naise Friedeliga ja nad abiellusid. Paar saadeti 1943. aastal edasi Auschwitzi.
Sealne elu polnud just selline, nagu nad ette kujutasid, üleelamised oli kohutavad. Eddy pidi oma abikaasast eraldi olema ning laagri kord ja töö mõjusid mõlemale väga halvasti. Rasket tööd tehti nõrkemiseni, näiteks pidi külmast veest kivisid välja vedama. Kui sa ei olnud piisavalt kiire, siis said kohe karistada. Kord oli väga range, põhimõtteliselt võis iga väikese eksimuse eest karistuse saada või lausa eluga maksta. Mehed ei tohtinud naistega suhelda ning kui nad sellelt tabati, lasti kohe kuul pähe.
Eddy de Wind tegi algul kõige tavalisemat sunnitööd, kuid hiljem sai tänu oma oskustele praktiseerida arstina ja siis läks tema sõnul natuke kergemaks, sest ta ei pidanud enam töötama väljas külma käes.
Auschwitzis viibinute läbielatust oli raske lugeda, eriti naistest, kellega tehti mitmesuguseid katseid, keda taheti võikalt steriliseerida ja kes pärast seda ennast väga halvasti tundsid või hoopis elu kaotasid. Kuid austan autorit, et ta pani kirja üdini avameelse, tõsise ja ilustamata loo. See väärib kindlasti lugemist. Sobib nendele, kellel on tugev närv ja kes tunnevad, et suudavad lugeda päriselt toimunud julmade ja ebainimlike tegude kohta. Mulle oli see huvitav ja realistlik raamat, kuigi temaatika tõttu pidin pause tegema ja poetasin ka mõne pisara.
De Wind naasis Hollandisse 1945. aasta suvel ja hakkas tööle psühhiaatri ja psühhoanalüütikuna. „Lõpp-peatus Auschwitz“ avaldati hollandi keeles 1946. aasta veebruaris. Inimsuse parimate ja halvimate hetkede dokumenteerimine teeb selle loo ainulaadseks ja ajatuks. See tuletab meile meelde, milleks inimesed võimelised on, aga ka seda, et isegi põrgusügavikus on peidus lootusekiir.
Eddy de Wind
248 lk, 148x210, pehmed kaaned