Suvi Sommerbys
Suurepärase suvelugemine on Saksa kirjaniku Kristen Boie meistrisulega kirja pandud „Suvi Sommerbys“, mis räägib loo kolmest lapsest, kes on sunnitud suvepuhkuse veetma vanaema juures, keda nad üldse ei tunne.
Kui 12-aastane Martha ja tema nooremad vennad jõuavad vanaema juurde vaiksesse rannatallu, kus pole isegi televiisorit, rääkimata internetist, siis on see nende jaoks täiesti tundmatu maailm. Alguses tundubki elu ilma interneti ja nõudepesumasinata kiviaegne, aga tasahilju avastavad lapsed, et rahulik maaelu merekaldal võib olla väga õdus. Kuni ühtäkki polegi seal enam nii rahulik, sest juhtuma hakkavad kummalised asjad ning lugu kisub lausa kriminaalseks. Keegi murrab sisse nende kuuri ja teeb maatasa roosipeenra. Aga miks ometi?
Martha koos üle lahe elava uue sõbraga asub asja uurima. Pärast mitmeid seiklusi jõuavad nad jälile nii sellele, miks keegi vanaema maja juures rüüstamas käib, kui ka sellele, miks linnakodus vanaemast midagi ei räägita. Igatahes saab sellest Martha, Mikkeli ja Matsi kõige imelisem suvi.
Pahupidi puhkus
Teine laste suveseiklus toimub raamatus „Pahupidi puhkus“, ning üllatus-üllatus – taas vanaema juures. Lugu algab sellega, et vanemad saadavad 13-aastased kaksikud Heleni ja Marguse koos koeraga suveks maale vanaemale juurde, et aidata tal koduloomade ja juurviljaaia eest hoolitseda. Jalust ära, nagu isa ütleb, sest puhkuse ajal tuleb ju korterit remontida ehk meeldiv kasulikuga ühendada. Peagi saabub kohale ka kutsumata külaline – maavanaema ämm ehk vanavanaema, keda kutsutakse Roosimemmeks. See pipilikult krapsakas vanadaam võtab suvepuhkuse organiseerimise enda peale ja pöörab selle otsekohe lootusetult sassi.
Otsekui möödaminnes organiseerib Roosimemm vanaema, Heleni ja Marguse kartuleid muldama, sunnib neid osalema kodukaunistamise kuus, toob nende hoole alla lasteaiarühma ja korraldab vanaemale 50. juubeli, mida ükski kohalviibijatest kunagi ei unusta. Kuna aga Roosimemme on õnnistatud tuulepäisusega, kukub kõik tema käes välja pisut pahupidi. Ta mõtleb välja üha uusi tegevusi ja annab lubadusi, aga kui asjad on käima lükatud ning on vaja tegutseda, jätab toimetamise teiste hooleks ja asub ise uute ideede kallale. Või äkki polegi see vanaproua tuulepäine, vaid hoopis pisut krutskeid täis ning tahab teiste elu natukene kirevamaks muuta?
Igatahes jätkub lahedat ja lõbusat lugemist igale leheküljele ja nõnda on seda pea 40 aastat tagasi esmakordselt ilmunud lõbusat lugu tore lugeda ka tänapäeval – nii lastel kui ka nende vanematel!
Raadio Popov
Veel üks tore raamat on Anja Portini „Raadio Popov“, mille peategelane 9-aastane Alfred elab peaaegu üksi. Ta ei ole kunagi näinud oma ema ja alati tööreisidel viibiv isa õieti ei mäletagi enam, et ka Alfred on olemas. Ühel ööl lahkub poiss kodust ja järgneb salapärasele hiilijale, kes pistab koos ajalehega postkasti veel üht-teist: õunu, villaseid sokke ja võileibu.
Algab unustamatu seiklus, mis muudab nii Alfredi kui ka paljude teiste üksildaste laste elu. Veider hiilija on Amanda Lehtla, postiljon, kes kuulub Õrnakõrvaliste sekka. Amanda kodust leiab Alfred vana raadiosaatja, mille on leiutanud vene füüsik Popov, ja alustab unustatud lastele öise salaraadiosaate tegemist.
Aga kuidas saavad Amanda ja Alfred lapsi aidata ning mida teeb Alfredi isa, kui märkab, et poeg on kadunud? Ja kes õigupoolest on Õrnakõrvalised?
Põnev, humoorikas ja südamlik raamat meenutab lastekirjanduse armastatuima klassiku Astrid Lindgreni muinasjutulisi lugusid, kus hirm, kurbus ja üksindus on põimitud haaravaks seikluseks. Muide, „Raadio Popov“ pärjati 2020. aastal Finlandia kirjandusauhinnaga laste- ja noorteraamatute kategoorias.
Topelt-Felix
Kindlasti tasub lugeda Sally Harrise suurepäraselt kirja pandud raamatut „Topelt-Felix“, sest just see raamat pälvis Paabeli Torni auhinna tõlgitud juturaamatute kategoorias.
Raamat maalib Felixi kaudu äärmiselt tõetruu pildi sellest, mis toimub ärevushäire ja sundkäitumise küüsis vaevleva lapse mõtetes. Kuidas väike hääleke peas kasvab üha suuremaks ja suuremaks ning ei ole muud valikut kui sellele alluda. Sest muidu ei tunne Felix ennast turvaliselt. Tema saatjaks on pidev hirm, et kui ta ei tee midagi nii, nagu reeglid ette näevad, siis läheb temal ja kogu perel väga halvasti. Tema elu keerleb suuresti number kahe ümber. Ta võtab trepist minnes kaks astet korraga, koputab kaks korda vastu uste käepidemeid ja sätib asju paarikaupa.
Oma eripära tõttu satub Felix keerulisse olukorda. Kuigi pere teda mõistab, läheb ta pidevalt vastuollu õpetajatega ja tal on keeruline sõpru leida − oma reeglitega paistab ta teiste jaoks lihtsalt pahareti ja põikpäise vaidlejana. Lõpuks on asi on nii hulluks läinud, et Felixit hakkab ähvardama koolist väljaviskamise oht, sest direktor ei jaksa enam elu tema uskumatult keeruliste reeglite järgi seada. Ja siis saabub Charlie Pye ning keerab Felixi elu täiesti pea peale!
Kuigi „Topelt-Felix“ on tõsine lugu, leidub selles ports huumoritki. Näiteks peatükid on numerdatud Felixi moodi ehk ainult paarisarvudega. Raamat annab lootust, et tegelikult on igast olukorrast väljapääs, kui sa ainult ise soovid ja kui sa leiad inimesed, kes sind mõistavad ja toetavad. Paranemine võtab aega, aga see on võimalik.