See on üks lugusid, mis oma erilisuses jääb ilmselt pikaks ajaks meelde. Lugu üksikisa Cooperist ja tema tütrest Finchist, kes on kaheksa-aastane ja kogu oma senise elu elanud paksude laante vahel. See on elu, mida nad on mineviku tõttu sunnitud elama ning keegi ei tohi teada saada, et nad metsamajakeses oma päevi mööda saadavad. Kuid ühel päeval näevad nad punaste juustega tüdrukut. Kes ta on ja mis ta metsas teeb? Kas ta tõesti märkas neid või isale ja tütrele vaid tundus nii?
Mul on siiralt hea meel, et see raamat mind endasse neelas ja enne lahti ei lasknud, kui loo läbi lugesin. Siin oli nii pinget kui ka pisut kriminaalset tausta, mis lugejatele vähehaaval ette mängitakse.
Cooper püüab olla hea isa. Koos Finchiga metsamajakeses elades loodavad nad mõlemad ainult sellele, et hea sõber Jake neile igal aastal 14. detsembril linnast kaupa toob. Kas ka sel korral jõuab Jake kohale või mitte, seda peate ise lugema. Sõjaveteranina on Cooperil sünged hirmud, millega ta püüab omamoodi toime tulla. Eraklikud metsaelanikud ei oska aimatagi, et hirvejahil käies kohatud tüdruk võib nende senist rahulikku ja vaikset elu täiesti kardinaalselt muuta.
Kimi Cunningham Grant
Tõlkinud Jüri Kolk
288 lk, 148x210, pehmed kaaned
Tunnistan, et valisin selle raamatu lugemiseks kaanepildi järgi. Mind paelusid väga puud rohelisel taustal ning ma ei suutnud sellele lihtsalt vastu panna. Eks roheline on ju minu lemmikvärv ka. Valik oli õige, sest nautisin väga selle dramaatilise loo lugemist. Kuigi temaatika on pisut raske, leidub seal ka sügavat kiindumust ja helgemaid hetki.
Igaühel meist siin maailmas on lubatud elada oma elu just nii, nagu ta seda heaks arvab. Nii ka selles loos.