Loo peategelane on endine seriaalitäht Adele Rafferty, kelle aastatagused filmivõtted lõppesid skandaaliga. Ta kolis Iirimaalt Ameerikasse, kus lootis oma karjääri uuesti üles ehitada, kuid paraku pole tal õnnestunud isegi reklaamides rolli saada. Selle asemel elab naine üksiku hundina tillukeses üürikorteris ja töötab hotellis, hinges pidev igatsus näitlejaameti järele.
Siis saab Adele kõne Iirimaalt, kuhu teda kutsutakse päris viimasel sekundil osalema uues õudusfilmis. Ta otsustab pärast pisikest kaalumist ning sõbranna ja oma endise agendiga konsulteerimist pakkumise vastu võtta. Kahtlusi muidugi on, aga kuna näitlejanna soov filmis osaleda ja karjäär elustada on niivõrd suur, matab see igasugused kõhklused ja hirmud enda alla. Ahvatleb pakutud rahasumma ning fakt, et peab allkirjastama konfidentsiaalsuslepingu. See tähendab, et ta ei tohi kellelegi rääkida, et ta filmi teeb või et ta on üldse kodumaale tagasi tulnud. Aga Adele ju ei tahagi, et keegi teine seda teaks. Tema soovib avalikkuse ette tagasi jõuda oma uue täiusliku filmirolliga, mitte skandaalse unustatud seriaalistaarina.
Ta pakib kiiruga asjad ja on vähem kui 24 tunni pärast võttepaigas. Filmitakse keset paksu metsa, kus pole ei telefonilevi ega naabermaju nägemisulatuses. Kuna eelarvega pole priisata, siis on võttegrupp minimaalne. Peale režissööri assistendi Donali ei ole keegi Adele´i vastu aga eriti sõbralik. Kuid näitlejannal on tööd väga vaja ja ta neelab kõik ebamugavused alla. Ta lepib Neil´iga, kelle käitumine on pehmelt öeldes libedavõitu. Ta ei pane pahaks, et võtted toimuvad ainult öösiti või et korraliku toitlustamise asemel peab sööma pitsat otse karbist.
Üsna pea hakkab aga juhtuma kummalisi asju. Nendest kõige veidram on, et juba teise päeva õhtuks on kogu võttegrupp metsast kadunud. Ja Adele on üksi. Õhkkond on halvaendeline. Õues on pime. Elekter streigib. Vihma kallab kui oavarrest. Kummikud kaovad seletamatul kombel ukse tagant. Mantli taskust läheb kaotsi olulise infoga visiitkaart. Kostub kahtlaseid hääli. Adele´ile tundub, et keegi jälgib teda. Kõhedus kasvab iga minutiga.
Catherine Ryan Howard suudab iga raamatuga pakkuda midagi täiesti uut. Seda nii omanäolise süžeega kui ka erilise ülesehitusega. Mõlemad on ka „Põgene!“ puhul meisterlikult loodud. Samuti on peategelane kogu maailmast väga nutikalt isoleeritud. Seda nii asukoha kui ka seltskonna tõttu – ta on võtteplatsil ainus naine, aga tal on minevik, mida ta tahab unustada.
Ühel hetkel seisabki kangelanna valiku ees, kas põgeneda või paigale jääda. Ja kumbki võimalustest ei paista kuigi hea. Kuna Adele´il on minevikus olnud vaimseid probleeme, siis ei saa ta ka kindel olla, kas asjad toimuvad ikka päriselt või ainult tema kujutluses.
Kindlasti ei ole „Põgene!“ klassikaline põnevik, aga seda üllatuslikum see on. Lugu on jutustatud paralleelselt minategelase Adele´i pilgu läbi ning filmi „Viimane visand“ stsenaariumina, mida naine peaosatäitjana kohapeal loeb. Kolmas liin jookseb omakorda stsenaariumis, sest sealne peategelane Kate loeb lugu raamatust, mille pealkiri on „Esimene visand“. Kõik kolm liini on väga sarnased. Nii raamatus kui ka stsenaariumis saabub üksikusse metsamajja armastajapaar, aga idüllilise puhkuse asemel leiavad nad eest midagi täiesti vastupidist. Kolmekordne loo jutustamine on julge ja uuenduslik samm, mis krutib põnevust üles. Sarnasused stsenaariumi ja Adele´i olukorra vahel annavad lugejatele ka aimu, mis järgmiseks juhtub. Kuigi lugu on kirjutatud justkui kolmekordselt, ei tee see jälgimist keeruliseks ega tüütuks, vaid hoopis haaravamaks.
Müsteeriumi lahenduse võib nutikas lugeja küll ehk lihtsamini ära arvata kui kirjaniku teistes lugudes, aga mõned nüansid ikkagi üllatavad.
Kokkuvõttes on „Põgene!“ kõhedalt meeltlahutav. Kes soovib õuduselementidega romaaniga katsetada, siis sellele on Ryan Howardi uus raamat hea valik alustamiseks.
"Põgene" ja teised soodsad ilukirjanduse ja elulugude pakkumised leiad siit.