Armastatud püsikud ja suvikud
Iga rohenäpp unistab kaunist ja meeleolukast aiast, kus varakevadest hilissügiseni nautida ka õieilu. Erilise taimekooslusega stiilsete istutusalade rajamine kestab aastaid, tähendades omajagu uurimist ja proovimist. Aga kes kord on (hobi)aiandusele sõrme andnud, see pühendub jäägitult, rühkides valitud rajal katse ja eksituse meetodil käies ikka edasi.
Raamatust „Lilleaed. Armastatud püsikud ja suvikud“ leiab näpunäiteid, kuidas kujundada majatüübiga harmoneeruvat kaunist ja pilkupüüdvat koduaeda. Kuidas vormida erineva iseloomuga istutusalasid ning milliseid taimi neisse valida, milliseid „mustreid“ koostada. Teoses avaldatud lillenimistutest on kasu nii algajal kui ka kogenumal taimehuvilisel.
„Laskem oma aiandusmõtetel ja -fantaasiatel lennata! Nii võime lõpuks maanduda oma unistuste aias. See on kõige parem aed – just täpselt selline, nagu oleme ette kujutanud,“ kirjutab üks raamatu koostajatest, aednik Aarne Kähr.
Silmapaistvad õitsejad
Raamatu "Lilleaed. Silmapaistvad õitsejad“ avapeatükis leidub näpunäiteid 19. sajandil laialdasemalt levima hakanud loodusliku aiastiili alpiaia ehk kiviktaimla rajamiseks ning soovitusi mägiaia, kahtlemata ühe põnevama ja keerukama aia taimestamiseks.
Teises peatükis on juttu sibullilledest. Selles mitmekesises ja värviderohkes taimerühmas jätkub õitsejaid varakevadest hilissügiseni, lumest lumeni. Kui botaanikud käsitlevad sibullilledena taimi, kelle säilituselund on sibul, siis iluaianduses nimetatakse nendeks mitmeaastasi taimi, kellel on mullas sibulad, mugulad, mugulsibulad või muguljad risoomid. Selget piiri sibullillede ja teiste püsikute vahele polegi alati nii lihtne tõmmata.
Veel tutvustatakse raamatus pojengide põnevat maailma: kuidas need pikaealised püsililled Hiinast Euroopasse jõudsid ning mil viisil neid kasvatada-hooldada. Lilleraamatus on toodud valik lihtõieliste, pooltäidis- ja täidisõieliste, Jaapani tüüpi pojengi ning põõsas- ja Itohi pojengi sortidest.
Lisaks kutsutakse lugejaid avastama päevaliiliate hullutavat paradiisi. Luubi alla on võetud klassikalised sordid, mis on tõestanud vastupidavust meie oludes ning leidnud oma koha aedades.
Võluv mitmekesisus
Taimedega toimetamine tõstab tuju ja rõõmustab meelt. Otsiva vaimuga aiarahvas tahab alatasa avastada-kogeda midagi uut. Raamat „Lilleaed. Võluv mitmekesisus“ ärgitab ampli-aiandust arendama, sõnajalgu ja pelargoone kasvatama ning lõhnaaeda looma.
Tänu amplitele saavad iluaiandust ja köögiviljandust pisut harrastada needki, kel oma maalappi pole, sest ripp-potis võib tulemusrikkalt kasvatada lilli, maasikaid, tomateid, kurke ja maitsetaimi. Kui aias on iga jalatäis maad üles haritud, siis ripp-pottidele leiab seal ikka koha.
Tühje varjulisi aiasoppe võiks haljastada sõnajalgadega, kes toovad hämaratesse nurgakestesse kohevat leheilu, õrna lopsakust ja salapära, sest nad edenevad hästi seal, kus õistaimed vähese valguse või liigse niiskuse tõttu ei saa kasvada.
Veel tuleb juttu ühest 21. sajandi suvelille-menukist pelargoonist. Varem vanaemade toataimeks tituleeritut on tema õierikkuse, pika õitseaja ja kergesti hooldatavuse tõttu hea kasvatada hooajataimena lillekastides, aiavaasides, amplites ning peenralgi.
Lisaks silmailule pakub iga aed ka lõhnanaudinguid ja väikese aroomika taimeala saab luua ka napimale pinnale, näiteks rõdule või suurde aiavaasi, pannes sinna kokku kasvama suvelilli ja maitsetaimi.