Autor loob oma romaaniga turvalise ruumi neile, kelle igapäevaseks kaaslaseks on kaotusvalu. Raamatus kutsub selle ruumi vestlusringina leinast ellu vanaproua Hazzley, üks teose kesksetest tegelastest, ning sellest vormub midagi märksa avaramat kui Kanada väikelinna hubase kohviku tagatuba – iganädalastest kohtumistest võhivõõraste vahel kujuneb ajapikku sõpruskond. Lugeja ees rulluvad lahti kõigi sõpruskonna – kompanii, nagu nad end nimetama hakkavad – liikmete lood. Ja palju enamgi kui üksteisele vestlusringis räägitakse – ka asjad, mida varjatakse.
Igaühe lein on erinev – kuus võimalust kaasa kajada ja samastuda. Hazzley leinab abikaasat – kuid leina varjutab rääkimata lugu mehe viimaste eluaastate alkoholisõltuvusest, Chiyo leinab ema – kuigi nende suhted ei olnud kaugeltki lähedased, Gwengi on mehe surma järel üksi jäänud – kuid kas selles suhtes oli üldse kunagi armastust, tõelist hoolimist? Tomi viiskümmend ja enam aastat kestnud abielus oli see kõik olemas – seda üksikumana tunneb antiigikaupmehest vanahärra ennast nüüd. Addie elab läbi oma parima sõbranna kuhtumist vähi laastavas haardes ning Allam, Süüria pagulane, on kaotanud sõjakeerises naise ja kodumaa.
Aga nagu öeldud, tegemist on mitmekihilise romaaniga, mis paotab uksi tegelaste elude üllatavatesse seikadesse ja põnevatesse soppidesse. Nii teeb lugeja koos Gweniga lähemalt tutvust aafrika hallpapagoiga – targa ja kapriisse linnuga, kelle hoolivad omanikud on sunnitud kuudeks võõra hoole alla jätma. Hazzley lapsepõlvemeenutused kanduvad teise maailmasõja järgsesse Londonisse. Jaapani päritolu Chiyo, jooga ja taiji õpetaja, on tähelepanelik vaatleja ning ühtlasi suur kinokunsti austaja, Tomi vanavarakirg ja luulelembus lisavad romaanile poeetilise värvingu. Tegemist on südamega kirjutatud teosega, mis vaatab otsa rasketele teemadele, kuid ei jäta lugejat nendega üksi nõutult silmitsi, vaid annab kätte mõnegi teeotsa, mida mööda minnes tuhmistav üksindus taandub ja elu täitub taas lootuse värvidega.
Katkend romaanist
/…/
„Tundub olevat väärt rituaal,“ ütles Addie, kujutledes, et künkast alla veeremine võiks leinast tingitud kurbust kummalisel moel leevendada. „Ma tahaksin kohtuda naisega, kes selle esimesena välja mõtles.“
„See rituaal, selle loo naised,“ ütles Allam, „nad pakuvad üksteisele tuge. Rituaalidel on maailmas oma koht. Kõik lood ei ole kurjad ja kurvad. Ma tean, et tuleb vaadata ettepoole, mitte jäädagi vaatama selja taha.
„Teine rituaal, mida ma tean – mitte inimeste oma –, on kurgede tants. Hokkaidol peeti õnnekurgedele jahti sellises ulatuses, et nad on nüüd väljasuremise äärel. Saate aru? Välja suremas? Teised noogutasid ja ta jätkas. „Möödunud sajandil oli neid imepäraseid linde Põhja-Jaapanis alles ainult kolmkümmend. Praegu on nad kaitse all, enam neid ei kütita. Kui nende arvukus jälle kasvas, tuli rahvale meelde nende kurgede iidne tähendus selle paiga kultuuris. Ilu, pikaealisus. Kurepaari tants annab teada nende territooriumist, aga tants teeb kured ka tugevaks, teineteise jaoks.“
„Ma tahaksin kunagi tantsivaid kurgi näha,“ ütles Chiyo. „Ma ei ole kunagi Jaapanis käinud, kuigi see on mu esivanemate maa. Rituaalide poolest rikas maa, see on kindel.“ Ta tegi hetkelise pausi. „Ma räägin midagi, mis ei ole küll just päriselt rituaal. Kuigi võib-olla ka on. Umbes nädal pärast ema surma olin ma üksi kodus. Inimesed olid tulnud ja läinud, matus oli peetud, ma olin üksi elutoas, päike paistis aknast sisse ja ma lebasin keset tuba põrandal ja tõmbasin ennast kägarasse ja nutsin.“
„Sa tegid seda?“ küsis Hazzley. „Ma tegin täpselt sama asja – kuigi ma ei kavatsenud seda kellelegi rääkida. Pärast Lew’ surma, kui kõik olid lahkunud ja ma jäin üksi, kõndisin ma mõnda aega mööda tube ja muudkui mõtlesin, mida inimesed olid matustel öelnud: et ta oli elanud head elu, kasulikku elu. Ainult mõned päevad oli ta olnud surnud ja juba tõmmati otsad kokku. Aga kui mina ei olnud nõus? Ühe inimese elul on nii palju tahke – igasugu juhtumeid ja kannapöördeid ja seiklusi ja taipamisi ja armumisi ja rõõme ja meeldivat ja ebameeldivat ja kahetsust ja häbi – oh, mul saab õhk otsa. Aga mis mõttes me valime selle kõige kokkuvõtmiseks sõnad „hea“ ja „kasulik“? Lõpuks, saamata sellest kõigest mingit sotti, keerasin ma ennast teki sisse, heitsin põrandale kägarasse ja nutsin silmad peast.“
Chiyo ja Hazzley vaatasid teistele otsa. Gwen noogutas. Ka temal oli midagi öelda. „Mina nutsin nagu segane, kui poisid – kaksikud – pärast matuseid lahkusid,“ ütles ta. „Ma olin kogu õhtu põrandal.“ Ta jättis ütlemata, et oli päevi, mil tema ainus tunne oli nentimine, et kogu elujõud on temast kadunud. Tema emotsionaalne pool oli täiesti läinud.
Gwen oli esimest korda lapsi maininud, liiatigi kaksikuid, aga kellelgi ei olnud võimalust seda kommenteerida, sest nüüd jätkas Tom. „Põrand oli kõva,“ ütles ta. „Oli hetki, mil ma tundsin, et tahaks põrandale viskuda, aga mu vanad kondid ei talunud seda.“ Ta oli seisnud aknal ja nutnud taga Idat ja iseennast, aga seda ta ei ütelnud. Samuti mitte seda, et kui ta nuttis, voolasid pisarad ainult tema vasakust silmast. Veel üks asi, mida silmaarstile kurta, lisaks sellele, et tal oli viimasel ajal tulnud ette raskusi asjade paiknemise õige hindamisega.
„Teate mis?“ ütles Hazzley. „Mul on nüüd palju parem tunne, teades, et teised on teinud sama asja. Aga mispärast mõjub põrandal lebamine nii pagana lohutavalt? Ma kahtlustan, et tegu ise. Enda põrmu paiskamine. Loobumine. Ebamugavus. Leinale andumine. Mingil viisil lohutav. Meie kultuuris tehakse seda üksi. Mitte siis, kui teised näevad. Mitte nii, nagu künka otsast allaveeretamise puhul. Kuigi ma oletan, et võidakse ka künkast alla veeretada, kui kedagi nägemas ei ole.
/…/
Kohvikukompanii
Autor Frances Itani
Tõlkinud Riina Ruut
272 lk, 148x210, pehmed kaaned
Vesta raamatulaadal on raamat saadaval jõuluhinnaga.