Lugu algab sellest, kuidas Alfred on üksinda kodus ega saa öösel magada. Tema kõht on tühi, sest isa unustas komandeeringusse minnes jätta taskuraha ning toiduvarud köögikappides on otsakorral. Kuna elektriarve on maksmata, ei saa Alfred laadida oma mobiili ega kasutada arvutit. Nii vähkreb ta koriseva kõhuga pimedas voodis ja otsustab lõpuks kolida koridori põrandale, lootuses, et teine ümbrus toob und. Juhtub aga hoopis nii, et poiss kuuleb ukse taga hiilimist ning varsti potsatab postiluugist sisse ajaleht, mille vahele on pakitud õun, võileib ja pehmed villased sokid. Sellega algab seiklus, mis muudab nii tema enda kui mitmete teiste üksildaste laste elu.
Raamat haarab esimesest peatükist sedavõrd, et lugeja lendab oma mugavalt diivanilt otsejoones Alfredi kõrvale pisut räpasesse koridori, surub oma kõrva koos temaga vastu ust ning tunneb, kuidas süda hakkab kergelt puperdama. „Hiilija seisis nüüd ukse taga. Kui uks oleks äkitselt meie vahelt kadunud, oleksid meie kõrvad ehk üksteise külge kinni jäänud. Mõte hiilija kõrvast minu kõrva vastas pani mind võpatama. Mis tal plaanis oli? /.../ Mu pea täitus hirmsate kahtlustega. Olin tihtipeale selline. Umbusklik. Üksinda olles hakkad väga kergesti kõiges kahtlema. Sellepärast oli raske uskuda, et isikul, kes öösel ukse taga hiilib, võivad olla head kavatsused.“
Autor näitab väga tõetruult üksildaste hingede igatsusi, hirme ja lootusi ning seda, kui oluline on kasvõi väike märkamine ja hea sõna. Seejuures on „Raadio Popov“ humoorikas ja tempokas lugemine, aga paneb ka sügavamalt mõtlema, kui palju võib meie ümber olla üksildasi lapsi, kelle vanematel pole nende jaoks aega, kelle vanemad on puntras iseenda muredega või veedavad liiga palju õhtuid kangemaid jooke tarvitades. Minule läksid eriti hinge õde-venda Sara ja Abdi, kelle ema kasvatab neid üksinda, käib tööl ja koolis ning variseb koju tulles väsinuna voodisse. Nii peab 9-aastane Abdi hoolitsema oma õeraasu eest ja kuigi tal on raske jonnakat 2-aastast vahetpidamata kantseldada, ei tule tal mõttessegi seda mitte teha.
Tegelikult on meeldejäävaid tegelasi veelgi, kasvõi vares Harlamovski, kes paistab teadvat palju rohkem, kui ta kraaksudes välja ütleb, või kooliõpetaja Täheste, kes mõnele lapsevanemale silmagi pilgutamata suu sisse valetab. Aga kõike ei saa ju ette ära rääkida. Igal juhul on väga huvitav koos Alfredi ja tema sõpradega kaasa teha kõik seiklused, saada jälile põnevatele saladustele ja vaadata pealt, kuidas juhuslikest kokkusattumustest sünnivad asjad, mis muudavad üksildasi elusid. Uuteks algusteks on vaja vaid pisut julgust, uudishimu ja häid mõttekaaslasi.
„Raadio Popov“ on küll lasteraamat, aga sobib suurepäraselt lugemiseks ka täiskasvanutele. Eriti nendele, kellele on lapsepõlves meeldinud Astrid Lindgreni lood või kes on nautinud Harry Potteri seiklusi. See lugu viib kiiresti argipäevast eemale, paneb kaasa elama ja kaasa tundma, aga jätab kokkuvõttes hinge helge tunde.
Märkimisväärne on ka fakt, et kõnealune Anja Portini raamat pärjati 2020. aastal Finlandia kirjandusauhinnaga laste- ja noorteraamatute kategoorias. Mina paigutan teose kõhklemata lastekirjanduse kullafondi ja soovitan seda pimedateks talveõhtuteks nii väikestele kui ka suurtele.
Raadio Popov
Autor Anja Portin
Tõlkinud Triin Tael
280 lk, 140 x 202, kõvad kaaned
Vesta raamatulaadal on raamat saadaval jõuluhinnaga.