Kuidas lootust mitte kaotada? Olin otsustanud poegade nimel soostuda eestkostega, aga eestkoste all olek oli tõeline katsumus. Ma teadsin, et minus on peidus midagi enamat, kuid tundus, et see miski tuhmub iga päevaga. Ajaga hakkas minu sisemine tuli kustuma. Mu silmad ei säranud enam. Ma teadsin, et fännid märkavad seda, isegi kui nad ei suutnud hoomata kõike, mis oli juhtunud, sest ma olin pideva jälgimise all.
Mõtlen kaastundega sellele naisele, kes ma olin enne eestkoste alla panemist, just siis, kui ma salvestasin „Blackouti“. Kuigi mind kirjeldati tollal kui metsikut ja mässulist tüdrukut, tegin ma just siis oma parimad lood. Arvestades kõike, oli see siiski kohutav aeg. Mul oli kaks väikest last ja ma pidin nendega kohtumise nimel pidevalt võitlema.
Praegu sellele ajale tagasi vaadates leian, et oleks olnud tark keskenduda kodusele elule, ükskõik kui keeruline see ka olnuks.
Oli aeg, mil Kevin ütles: „Hea küll, kui me sel nädalavahetusel kohtume, siis teeme kahe tunni jooksul seda ja teist ning siis võib-olla ma lasen sul poistega pisut kauem koos olla.“ Iga soovitud asja nimel tegin otsekui kokkuleppe saatanaga.
Jah, ma olin mässuline, aga praegu ma mõistan, et sellisesse mässulisse ellu astuvad inimesed teatud põhjustel. Ja neil tuleks lubada sellisest elust läbi minna. Ma ei õigusta oma pöörast käitumist, aga kellegi vaimu sel määral alla suruda, et ta kaotab oma mina, ei ole minu arust samuti tervisele hea. Inimestena on meil võimalik maailma testida. Katsetada piire, et teada, kes sa oled ja kuidas sa elada soovid.
Teistele inimestele (teiste all ma pean silmas mehi) oli vabadus lubatud. Rokkaritest mehed jäid auhinnašõudele hiljaks ja see tundus kõigile lahe. Nad magasid paljude naistega ja see oli äge. Kevin jättis mu kahe tillukese lapsega üksi, sest tahtis minna kanepit tegema ja räppi salvestama – „Popozão“ oli see lugu, mille tähendus on portugali keeles „tähtis nina“. Seejärel võttis ta poisid minult ära ning ajakiri Details kuulutas ta aasta isaks. Paparatso, kes mind kuude kaupa jälitades piinas, kaebas mu kohtusse ja nõudis 230 000 dollarit valurahaks selle eest, et ma tema eest põgeneda püüdes olin tal autoga üle jala sõitnud. Asi lahenes sellega, et pidin talle suure hulga raha maksma.
Kui Justin minu petmise järel seksikalt käitus, oli see nunnu. Kui mina panin aga sädeleva liibuva kostüümi selga, ajas Diane Sawyer mu rahvuslikus televisioonis
nutma, MTV sundis mind kuulama, kuidas inimesed mu rõivaid kritiseerivad, ja kuberneri abikaasa arvas, et ta laseks mu võimalusel maha.
Terve suureks kasvamise aja olen ma pidevalt kellelegi ette jäänud. Juba siis, kui olin teismeline, vaadati mind pealaest jalatallani üle ja igaühel oli midagi mu keha kohta öelda. Pea paljaks ajamine oli võimalus end eemaletõukavana näidata. Eestkoste all olles sain aga aru, et need päevad on möödas. Olin sunnitud juuksed tagasi kasvatama ja korraliku soengu tegema. Pidin varakult magama minema ja võtma nende määratud ravimeid.
Kui ma mõtlesin, et meedia kommentaarid mu keha kohta on rasked taluda, siis mu oma isa tegi mulle veelgi rohkem haiget. Ta ütles korduvalt, et olen paks ja pean sellega midagi ette võtma. Niisiis panin iga päev spordiriided selga ja läksin jõusaali. Võtsin ette ka mõne loomingulise töö, aga see ei tulnud südamest. Kuigi laulmine ja tantsimine on mu kirg, tundus see tol hetkel naljategemisena.
Tunne, et sa pole kunagi piisavalt hea, on lapsele hingekraapiv. Isa oli lapsepõlvest saati seda mõtet mu pähe tagunud ja isegi siis, kui olin juba nii palju saavutanud, ei lõpetanud ta kritiseerimist.
Oleksin tahtnud isale öelda: „Sa oled minu kui inimese täiesti katki teinud. Nüüd üritad sa mind enda heaks tööle panna. Ma teen seda, aga olgu ma neetud, kui ma peaks sellesse südame panema!“
Minust sai robot. Aga mitte lihtsalt robot, vaid mingit tüüpi lapsrobot. Mind oli nii lapselikuks tembeldatud, et hakkasin kaotama tükke sellest, mis oli minu pärismina. Ajasin vastu kõigele, mida ma ema ja isa arvates pidanuks tegema. Minu naiselik uhkus ei lubanud seda tõsiselt võtta. Eestkoste võttis minult võimaluse olla naine ja pani mu lapse rolli. Ma olin lihtsalt keegi, kes on laval. Olin alati tundnud, et mu soontes ja luudes voolab muusika. Nad röövisid selle tunde.
Kui mul oleks lastud oma elu elada, oleksin kindlasti järginud oma südant, leidnud õige tee ja seda mööda edasi läinud.
Kolmteist aastat tundsin, et olen iseenda vari. Kui ma praegu mõtlen isale ja tema kaasosalistele, sellele, kuidas nad nii kaua mu keha ja raha kontrollisid, läheb mul süda pahaks.
Mõelda vaid, kui palju meesartiste on kogu oma raha maha mänginud, kui paljud on olnud kimpus ainete kuritarvitamisega või vaimse tervise probleemidega. Keegi pole üritanud võtta neilt kontrolli nende keha ja varanduse üle. Ma ei ole ära teeninud seda, mida mu pere mulle tegi.
Sel ajal, mil ma väidetavalt ei suutnud enda eest hoolt kanda, saavutasin väga palju.
2008. aastal sain üle kahekümne auhinna, sealhulgas Cosmopolitani auhinna „Ultimate Woman of the Year“. Vaid aasta pärast seda, kui mind muusikaauhindade galal „Gimme More’i“ esituse pärast mõnitati, võitsin kolm MTV Moonmani. Mu video „Piece of Me“ võitis kõigis kategooriates, kuhu oli nomineeritud, kaasa arvatud aasta video kategoorias. Tänasin selle eest Jumalat, oma poegi ja fänne, kes olid mulle toeks.
Mõnikord tundub, et see on isegi naljakas, kuidas mulle anti auhinnad albumi eest, mida tegin väidetavalt teovõimetuna ajal, mil mu pere pidi mind kontrollima.
Aga kui ma sellele piisavalt kaua mõtlesin, ei olnud see tõesti enam kuigi naljakas.
Tahad rohkem lugeda? Telli raamat otse kirjastusest.