Hiljuti jõudis minu kätte Iiri kirjaniku Catherine Ryan Howardi „Eimidagimees“. Lugu algab sellega, kuidas kaupluse turvamees Jim märkab tööpostil passides, et müügile on tulnud uus päriselul põhinev raamat „Eimidagimees“, mis räägib seni tabamata sarimõrvarist. Esimese paari lehekülje jooksul selgub, et Jim ise ongi Eimidagimees, kes tappis aastaid tagasi jõhkralt mitu inimest.
Mõrtsuka viimasteks ohvriteks olid neljaliikmelise perekonna isa, ema ja tütar. Neljas pereliige, 12-aastane Eve jäi ellu. Ligi paarkümmend aastat hiljem on ta kirjutanud raamatu, kus räägib enda loo. Eve on kaljukindlalt otsustanud kinni võtta mehe, kes tema lapsepõlve hävitas.
Turvamees Jim ei suuda kiusatusele vastu panna ja hangib endale raamatu. Ta loeb selle tagakaanelt: „Mees tuli nende koju öösel. Selleks ajaks kui ta lahkus, oli elus vaid tema... Eimidagimehe kõige hullema ja viimase rünnaku ellujääja Eve Black sukeldub sügavale Corki linna hirmutanud koletise loosse, otsides vastuseid – ja otsides – teda.“
Kui Jim avab raamatu, siis saab lugeja võimaluse koos temaga minna läbi Eve`i kirjutatud jutustuse, milles tuleb iga peatükiga päevavalgele uusi kilde Eimidagimehe kohta. Eve on aastaid vaeva näinud. Esiteks sellega, et suuta leppida perest ilmajäämisega ja teiseks sellega, et kaevata põhjalikult materjalides, mida tollaste mõrvade kohta arhiivides ja ohvrite sugulaste mälestustes leidub.
Kui alguses on Jim kaljukindel, et Eve blufib, siis iga leheküljega, mida ta raamatust loeb, see surmkindel veendumus kahaneb. Avaneb äärmiselt tõetruu ja õõvastav pilt sellest, mis toimub sarimõrvari peas ja lugeja saab võimaluse astuda tema mõtetele ja mälestustele hirmutavalt lähedale.
Raamat on kirjutatud nii hästi, et lehekülgi keerates unustasin, et ma loen. Pigem hakkas lugu silme ees jooksma kui väga hästi kokku pandud dokumentaalfilm, kus näidatakse tõestisündinud sarimõrvade lugu erinevate osapoolte vaatevinklist ja liigutakse halastamatult saatusliku lõpu poole.
„Oli see kõik siin sees, iga halb asi, mis ta oli teinud, kõik need asjad, mille ta pärastpoole turvaliselt ära peitnud oli? „Eimidagimees“ oli oht, jah, aga mõte selle lugemisest, oma hiilgeaja uuesti läbi elamisest... See sisaldas ka peadpööritavat naudingulootust,“ – nii mõtleb Jim, kui raamatut käes hoiab.
Kui krimisõber mõtleb nüüd omakorda, kas see raamat pakub lugemisnaudingut, siis pettuma kindlasti ei pea. Kui klassikalises krimiromaanis ei tea lugeja alguses, kes on mõrvar ja asub kirjanikuga koos teda jälitama, siis „Eimidagimehes“ on paha tegelane kohe teada. See ei vähenda aga raamatu põnevust karvavõrdki, suisa vastupidi, sest mõrvari mõttemaailmas viibimine teeb lugemise eriti kaasahaaravaks. Tegelikult hakkab lausa kõhe ning just see on väga hea krimijutu tunnus.
Lõpetuseks pean ütlema, et esimest korda „Eimidagimeest“ sirvides tundus sisukirjeldus kohe üsna paeluv, aga pealkiri ei kõnetanud. Millegipärast tekkis mõttes kujutlus, et Eimidagimees on näota ja kehata abstraktne kurjategija, kes ilmub eikusagilt ja kaob eikuhugi. Kui aga lugema hakkasin, sain kohe aru, et Eimidagimees on väga reaalne tegelane, justkui polekski tegu ilukirjandusega, vaid dokumentaalteosega. Siit tegin järelduse, et ainult pealkirja järgi raamatu üle otsustada ei tohi, alati tuleb sisule võimalus anda.
Catherine Ryan Howard
Tõlkinud Triin Olvet
272 lk, 148x210, pehmed kaaned