Selleks hetkeks oli Ryan Howardil ilmunud neli romaani ning ta võis lugeda end avaldatud kirjanikuks 2016. aasta maist, mil ilmus tema esimene raamat „Hädasignaalid“ („Distress Signals“). Ta nendib, et väikeste mööndustega võib ta end kirjanikuks pidada juba alates aastast 2013, mil ta selle raamatu kirjutamist alustas või isegi aastast 2010, kui ta avaldas omal kulul memuaarid Disney Worldis töötamise aegadest. Selleks hetkeks oli tal kirjaniku staaži pisut üle kümne aasta, kuigi tegelikult see on vaid murdosa nendest aastatest, mil tema südamesooviks oli saada selliseks kirjanikuks, kelle teoseid avaldatakse.
Catherine hakkas kirjanikuks saamisest unistama juba siis, kui sai aru, et raamatud on olemas ning need ei ilmu riiulitele iseenesest, vaid keegi on need kirjutanud. Oma parimaks jõulukingituseks peab ta kirjutusmasinat. Kooliajal nautis ta kirjandite kirjutamist: kui kodutööks anti kirjutamise ülesanne, hakkas ta erinevalt teistest ideid paberile kritseldama juba lõuna ajal. Teismelisena veetis ta lugematu arvu tunde käsiraamatutega, milles õpetati, kuidas kirjutada raamatut. Ta ahmis infot kõige kohta, alates sellest, kuidas vormistada käsikirja kuni selleni, mida peab teadma autoritasude maksmisest.
Catherine’i jaoks muutusid asjalood 2004. aasta jaanuaris, kui ta sai kõne emalt, kes palus lülitada teler populaarsele sarjale „The Late Night Show“, kus külaliseks oli Cecelia Ahern. „Ta oli just allkirjastanud oma debüütromaani „P.S. I Love You“ lepingu. See kõik ei juhtunud küll kaua aega tagasi, kuid maailm oli siis teistsugune. Ei olnud sotsiaalmeediat, lihtsat ligipääsu kirjanike tegemistele ega ka nendele, kes tahtsid olla kirjanikud. Ma ei olnud kunagi reaalses elus kohanud kedagi, kellel oli sama unistus kui minul, ja siis oli ekraanil see teine Iiri tüdruk, kes mitte ainult ei tahtnud sama, vaid oli selle juba saavutanud. Ja ta oli minust aasta noorem! Ma ei ole selle üle uhke, aga mu silmis hakkasid kohe voolama kuumad kadedusepisarad,“ meenutab Ryan Howard. Ta jätkab: „Loomulikult oli minu ja Cecelia Aherni vahel üks oluline erinevus: tema oli tegelikult raamatu kirjutanud. Mina ei olnud kirjutanud midagi, kuigi kõik, mida ma tahtsin, oli olla avaldatud kirjanik. Nüüd sellele tagasi vaadates tean täpselt, miks ma nii tegin (või ei teinud), ja miks sina teed (või ei tee) seda praegu, kui seda artiklit loed
Sest palju toredam ja turvalisem oli jääda maailma, kus kõik, mida ma tahtsin, võis veel olla minu, mitte riskida teada saada, et minu unistus romaane kirjutada võib igavesti selleks jäädagi.“
Catherine Ryan Howard tõdeb, et raamatutel, mis räägivad sellest, kuidas kirjutada raamatut, on oma koht. Alustuseks on need tohutult inspireerivad ja motiveerivad. Teiseks on neis kindlasti mõned väärt tarkuseterad, millele temagi veel täna toetub, aga paljud avaldatud romaanikirjanikud ei ole kunagi ühtegi nendest raamatutest avanud. Kuid kõik nad tegid kahtlemata midagi muud: nad istusid toolile ja hakkasid kirjutama ning jätkasid seda, kuni raamat oli valmis. „Sa ei saa kunagi teiste kirjanike raamatuid lugedes õppida nii palju kui ise kirjutades. Ja sul ei ole vaja mingit muud infot enne, kui oled seda teinud. Niisiis, hakka oma raamatut kirjutama,“ soovitab ta.
Tema arvates on igaühel, kes kirjutada tahab, selleks juba kõik olemas. Pole vaja maagilist pliiatsit, spetsiaalset tarkvara või kirjutamiseks võetud puhkust. Pead lihtsalt olema valmis ohverdama aega, mis kulub muude asjade tegemiseks. Tegelikult polegi vaja nii palju aega, kui sa arvad. Kui kirjutaksid 300 sõna päevas, siis aasta pärast oleks sul raamat ja sa oleksid nautinud ka paari puhkusenädalat. (Muide, 300 sõna on vaid üks kolmandik selle artikli pikkusest.)
Ryan Howard arvab, et kui sa tahad kirjutada raamatut, siis ilmselt oled ka palju raamatuid lugenud. Seega tead, kuidas raamatut kokku pannakse, tegelasi luuakse ning mis muudab dialoogi realistlikuks. Samas ütleb ta, et kui sa lugeja ei ole, siis lõpeta kirjutamine ja muutu esmalt lugejaks. Vastasel juhul raiskad kõigi aega, kaasa arvatud enda oma.
Ta annab ka nõuande, millega võiks arvestada iga inimene, kes raamatu kirjutamise ette võtab. „Kirjuta raamat, mida soovid lugeda, kuid ei leia raamatukogust ega raamatupoest. See on petlikult lihtne ja uskumatult tõhus. Kirjuta žanris, mida tunned ja armastad. Kirjuta raamatut, mis erutab ja lõbustab sind ning toob päevast päeva tagasi laua taha. Sa kirjutad midagi originaalset – olgu see siis idee, mida pole varem tehtud, uus viis vana loo rääkimiseks või midagi, mis on värske ja erinev. Kui hakkasin lõpuks sedasi tegema ehk kirjutama raamatut, mida mina tahtsin lugeda, kuid ei leidnud kusagilt, viis see mu esimese romaanini „Hädasignaalid“, mis tõi mulle agendi, kes sai mulle esimese raamatulepingu,“ tõdeb kirjanik.
Catherine Ryan Howard järgib enda soovitust ka siis, kui peab plaani, mida järgmisena kirjutada. Ta usub, et kui seda nõuannet kuulda võtta, ei saa midagi valesti minna. Ja mina lugejana olen veendunud, et tal on tuline õigus. Catherine Ryan Howard on kahtlusteta minu praeguse aja lemmik krimikirjanik. Kõik tema raamatud on suutnud mind jäägitult kaasa haarata ning julgen neid soovitada igale krimi- ja põnevusjuttude austajale.
Autorist ja raamatutest
Catherine Ryan Howard sündis 1982. aastal Iirimaal Corkis. Tema debüütpõnevik „Hädasignaalid“ oli Irish Timesi ja USA Today bestseller ning kandideeris nii Iiri aasta kriminaalromaanile kui ka CWA John Creasey New Blood Daggerile.
Tema teine triller „Valetaja tüdruk“ (2018) kandideeris Edgari auhinnale parima romaani eest.
Tema neljas raamat „Eimidagimees" valiti 2020. aastal Iiri viie parima krimiloo hulka.
Tema viies romaan „56 päeva“ valiti 2021. aastal Iiri parimaks krimiromaaniks.
Eesti keeles on ilmunud „Valetaja tüdruk“, „Salasilm“ ja „Eimidagimees“. 16. juunil ilmub „56 päeva“.