Eddie Jaku sündis 1920. aastal Saksamaal Leipzigis juudi perekonnas. 1933. aastal, kui Eddie oli 13-aastane, hakkas natsirežiim Saksamaal üha suuremat võimu haarama. Ettenägelik Jakude pereisa hankis pojale valedokumendid ning poiss saadeti Walter Schleifi nime all kodust kaugele inseneriks õppima. Mehaanikainsenerist isa pidas haridust ning oskust midagi oma käte ja mõistuse abil teha väga oluliseks. Tagantjärele tuli välja, et tal oli tuline õigus, sest just inseneriharidus mängis määravat rolli selles, et Eddie jäi ellu.
Viis aastat kordagi perekonda nägemata ja vale nime all elades ei olnud noormehele lihtsad, aga seda enam sai ta pühenduda õpingutele. 9. novembril 1938. aastal otsustas Eddie teha oma perele üllatuse ja minna vanemaid külastama, aga tegi sellega ühe oma elu suurima vea. Ta leidis kodu eest peaaegu tühjana, ainsaks hingeliseks armastatud koerake. Saatuse tahtel oli see õhtu, mida ajalugu tunneb kui kristalliööd. Sel ööl tungisid natsid Eddie perekonna majja, peksid noormehe julmalt läbi, tapsid halastamatult tema koera ja hävitasid kodu. Järgmisel päeval saadeti Eddie esimest korda koonduslaagrisse ja tema elu muutus jäädavalt.
Aastad 1939–1941 veetis ta vangina mitmes laagris Prantsusmaal ja Belgias. Järgmise paari aasta jooksul õnnestus Eddiel mitmel korral laagrist põgeneda ning ta sai uuesti kokku oma perega, kellega elati põgenikena Belgias ühe korteri pööningul. Paraku tabas Belgia politsei 1944. aastal nende pere ja nad saadeti Auschwitzi.
Seal jagati uued saabujad esmase vaatluse põhjal kaheks. Ühed saadeti pikemalt kaalumata gaasikambrisse ning teised, keda hinnati võimeliseks tööd tegema, jäeti esialgu ellu. Noore mehena arvati Eddie teise kategooriasse, kuid tema isa määrati surmaminejate veokile. Eddie proovis pääseda isa juurde, kuid seda märgati. Tol päeval nägi Eddie oma isa viimast korda. Hiljem sai ta teada, et ka ema saadeti otse gaasikambrisse. Eddie jäi ellu, sest ta tunnistati insenerihariduse tõttu „majanduslikult kasulikuks juudiks“.
Järgnesid päevad, kuud ja aastad, milliseid ei tohiks maailmas kogeda mitte ükski inimene. Lugedes Eddie jutustusest, kuidas inimesi tapeti hoolimatult nagu kärbseid, kuidas igaühelt võeti tema nimi ja tätoveeriti selle asemel käele number, kuidas neid hoiti peaaegu näljas ning koheldi nagu viimast rämpsu, ei tundu võimalik, et selline asi üldse eksisteerida sai. Aju lihtsalt keeldub seda uskumast. Ometi ei ole see väljamõeldud filmistsenaarium ega põnevusjutt, vaid tõsi.
Eddie meenutab raamatus kaasvangide karjeid, kes võtsid endalt elu, joostes vastu laagrit ümbritsevat elektrifitseeritud tara. Ta tunnistab, et kaalus mõnikord neile järgnemist, kuid ei teinud seda siiski. Vangina leidis ta kõige suuremat tuge oma parimalt sõbralt Kurtilt, kes talus koos temaga Auschwitzi õudusi. „Kui teil on kasvõi üks hea sõber, võib see olla kogu teie maailm. Parim palsam hingele on sõprus,” ütles Eddie Jaku. Just seepärast tasub seda raamatut lugeda, et mõista – ka kõige hullemas olukorras saab jääda ise inimeseks, ja et tuleb säilitada lootust.
Eddie kirjeldab raamatus veel paljut, mida ta pidi üle elama, et ellu jääda. Ta nägi sõjajärgsetel aastatel meeletult vaeva, et unustada õudusi, mille tunnistajaks ta natside võimu ajal oli. Ta ei olnud enam kindel, miks ta elus on või kas ta tahab üldse veel elada. Siis kohtas ta oma tulevast abikaasat Floret ning kui nende perre sündis esimene poeg, tundis Eddie endas muutust. „Kui oma vanimat poega Michaeli esimest korda kätel hoidsin, oli see tõeline ime. Ühe hetkega sai minu süda terveks ravitud ja tundsin end taas kohutavalt õnnelikuna. Ma lubasin endale, et alates sellest päevast kuni oma elupäevade lõpuni olen ma õnnelik, viisakas, abivalmis ja lahke. Lubasin endale, et ma naeratan.“
Eddie Jaku on üle elanud halvima, mida üks inimene on suuteline teisele tegema. Ja ometi suutis ta jääda lahkeks, kaastundlikuks ja empaatiliseks.
Tema mälestusteraamat näitab, et meil kõigil on temalt midagi õppida. Peame just kaastunnet, lahkust ja empaatiat hoidma üle kõige, siis on lootust, et maailm muutub taas paremaks paigaks. Tema pühendumine lootuse leidmisele ka süngeimatel eluhetkedel on see, millest eeskuju võtta ja lohutust leida. Eriti praegu, mil näeme, et ajalugu kordub taas, maailm on nii poliitiliselt kui ideoloogiliselt lõhestatud ja käimas on sõda.
Kuigi Eddie ütles, et ei suuda kunagi andestada neile, kes teda kahjustasid, ei lasknud ta nende tegudel oma ülejäänud elu määrata. Meie kogemused kujundavad meid, kuid nad ei määratle meid. Nii nagu Eddie, saame me kõik valida, kas olla kõige õnnelikum inimene Maa peal!
Eddie oli Florega abielus 74 aastat. Nad kolisid ühise elu alguses Asutraalisse, kus rajasid oma äri ja tegutsesid väga kõrge vanuseni. Neil on kaks poega, lapselapsed ja lapselapselapsed. Eddie suri 101-aastaselt 12. oktoobril 2021.
Eddie Jaku
Tõlkinud Helena Niidla
184 lk, 148x210, kõva kaaned