Katkend Aita Kivi romaanist „Nähtamatud traagelniidid. Lood, mida ma isale ei rääkinud“.

Vesta Raamatud
29.01.2023
„Nähtamatud traagelniidid. Lood, mida ma isale ei rääkinud“
„Nähtamatud traagelniidid. Lood, mida ma isale ei rääkinud“ | Foto: Canva

Romaani minategelane Kaari on pärast ema surma otsinud üles oma isa, et temaga kordki elus kohtuda. Kuid ühest päevast ei piisa mineviku selgeks rääkimiseks. Lugudes, mida naine isale ei jõudnud jutustada, analüüsib ta seni elatule tagasi vaadates olukordi, mil midagi tegi või tegemata jättis seetõttu, et kasvas üles ilma isata, kasulapsena.

Mu ema rääkis Teist oma viimastel eluaastatel peaaegu iga kord, kui tal külas käisin.

„Miks sa ei võiks teda üles otsida,” kordas ta nagu mantrat.

„Mine „Sind otsides” saatesse! Või las su poeg läheb... Teid võetaks küll, olete mõlemad ju tuntud inimesed...”

„Ema, just seepärast ei sobi meil kummalgi teleri kaudu teda otsida – mõtle ise, mis mulje see jätaks,” vastasin mina. Otsida avalikult oma Venemaal elavat isa? Tänan, ei!

„No aga peab ju olema ka mingi muu võimalus seal elavaid inimesi üles leida,” vaidles ema. Ja kindlasti olnuks selline võimalus olemas. Aga see oli veel aeg, mil mul enda teada ühtegi Teie originaalfotot ei olnud, ainult see mitte just kõige teravam suurendus, mille mu poja isa oli teinud Teie poolt kord emale antud pisikesest kulunudservalisest passipildist. Ema palus kord, et tooksin talle tagasi need kaks ülesvõtet Teist, mis ta mulle andnud oli. Kui mõne aja pärast pilte tagasi küsisin, selgus, et fotosid polegi enam – ema oli need pisikesteks tükkideks rebinud ja WC-potist alla lasknud.

Ma mäletan jõuetut ahastust ja raevu, mis mind täitis, kui ta teost kuulsin – teadsin siis ju, et mul pole nüüd oma isast enam ainsatki fotot. Nutsin ja karjusin ja pidin end tahtega tagasi hoidma, et ma ema ei raputaks ega ütleks vanainimesele asju, mida hiljem kahetseda võiksin. Aga ma tõesti ei suutnud aru saada, miks ta seda tegi, jättes mind selle teoga otsekui taas kord poolikuks, veel rohkem isatuks. Kõik Teie ülejäänud pildid ja kirjad oli ta hävitanud juba enne minu sündi, ööl enne haiglasse minekut...

„Miks, miks?” karjusin, hoolimata sellest, et mu hääl võis ära kosta teistessegi selle maja korteritesse.

„No ma... nüüd, kus me oleme Euroopa Liidus – pole ju teada, kuidas võidakse hakata suhtuma inimestesse, kellel on sugulasi s e a l,” viitas ema käega ebamääraselt ida poole.

„Milline loll jutt!” kisasin mina. „Kes üldse tuleks selle peale, et neid pilte mu kodust otsida? Kelle asi see on, keda see huvitaks?”

„Aga ma olen ju näinud, kuidas inimesi viidi perede kaupa ära ainult sellepärast, et leiti mõni kiri või muu dokument, mida sai kasutada küüditamise põhjendusena. Kuidas otsiti ettekäändeid... Mu oma sõbranna pere viidi minema – ja ajendi selleks andsid just sõbranna päevikud! Kirjutatud sõnadega tuleb väga ettevaatlik olla!” teatas mu ema. Naine, kellest jäi maha kümneid tihedasti täis kirjutatud kaustikuid, nii isiklikke mälestusi kui ka ilukirjandusena mõjuvaid lugusid...

Ilmselt leidsin tookord üles ja viisin emale siiski vaid ühe, suurema foto Teist, mille talle olite pühendanud. Selle pildi, millel Te olete kena mees. Sest teise, pisikese dokumendipildi – selle, millel Te mulle eriti ei meeldi –, leidsin juhuslikult oma vana passi vahelt. Aga see oli palju hiljem, aastaid pärast mu tüli emaga. Siiski jõudsin emale veel öelda, et näed, mul on ikkagi isa foto olemas, olgugi pisike ja kulunud ja koledapoolne – aga saatus tahtis nii, et see jääks alles! Olgugi et oleme ammu euroliidus...

Tõenäoliselt just nende fotode ja kirjade hävitamise pärast ei rutanud ma täitma ema soovi Teid üles otsida. Liiati ei tundnud ma ise selleks mingit erilist tahtmistki. Küllap ma pelgasin. Et Teid pole enam, et keegi mu kirjale ei vasta, et vastus on ebasõbralik ja tõrjuv, ehk sajatustega pikitud... Parem olla ilma isata, kui tema ülejäänud lähedaste poolt selgelt soovimatu.

Küll aga tundsin ma iga kord, kui ema hävitas midagi, millel oligi mingigi seos minu juurtega, end otsekui paljaks röövituna. Kui inimesel ei ole oma eelkäijatest isiklikke mälestusi, hindab ta seda enam teiste omi neist. Vanaisa ja vanaema armastuskirjade põletamist põhjendas ema mulle nii: „Ma ei tahtnud, et sa kasutaksid neid oma ajakirjas.” Jah, ma olin kord maininud, kui 2009. aastal majanduskriis ka meieni jõudis, et neid vanu, eestiaegset majanduskriisi kajastavaid, kohati lausa südantlõhestavalt valusaid kirju saaks kasutada illustratiivse materjalina – aga ema võinuks mulle lihtsalt öelda, et palun ära tee seda. Võib-olla andis just kirjade ja piltide hävitamine mulle hiljem jõudu eirata ka ema palveid, et ta haiglast koju viidaks.

„Miks mina pean siin olema, kui mul on ometi nii palju järeltulijaid?” küsis ta. Aga kõigil meil, ta kuuel lapsel, oli oma elu: kohustused, töö, abikaasad, lapsed või lapselapsed, laenud, liisingud, kodud, kus pole piisavalt ruumi, et eraldada üks tuba oma emale. Ega ta muidugi ei tahtnudki meie juurde tulla – ta tahtis o m a koju, o m a voodisse, kus ta oli harjunud käsikaudu ööselgi õige raadiojaama üles leidma, et kuulata kordussaateid, kui uni ei tulnud... Haiglas seda teha ei saanud, kuigi üks poegadest, üks mu armsatest vendadest viis talle raadio.

Aga ka tema oma koju tulnuks palgata põetaja, kes ilmselt soovinuks omaette tuba... Ei tea, ega ma ei taha eriti palju sellele keskenduda, mida mu ema tundis ja mõtles oma elu viimastel nädalatel seal haiglas, kus akna taga kohisesid männid, mida ta kuulis, kui aken avatud oli, ja kõrgel üleval sõudsid sügiseselt värvikad pilved, mida ta nagunii enam ei näinud... Aga lõunasse lendavate lindude lahkumishüüded jõudsid kindlasti temani läbi aknagi, kui ta oma elulõpul ses haiglas lamas...

Miks ometi oli mul talle nii raske öelda: „Ema, ma armastan sind!”? Ma tundsin, et pean seda ütlema, kuid ma ei mäleta enam, kas ma suutsin seda talle ainuski kord öelda nii otse, ikka pigem ümbernurga, umbes et Me kõik ju armastame sind.

Aga mil määral see minaisikuline väide tegelikult tõsi olnuks? (Praegu tunnen küll, et tahaksin lausele „Me kõik armastame sind!” lisada „Ja mina ka, mina ka, mina ka, armas ema – ma armastan sind ja jään alati armastama!”) Kuid nüüd on selleks juba ammu liiga hilja.

/…/

Kuidas ma saaksin teada, mida tunnevad teised inimesed oma emade vastu? Tegelikult, päriselt. Millega mõõta armastuse, eriti veel teiste inimeste tuntavate tunnete siirust ja sügavust – see tundub peaaegu sama võimatu nagu näha kellegi teise unenägude värve. Aga ma arvan, et kui minu ja ema vahel oleks olnud see päris õige ema-ja-tütre-armastus, siis ma oleksin suutnud leida lahenduse tuua ema oma koju surema.

Ehk on taolistes olukordades isegi halb, kui inimesel on palju lapsi – kui vastutus ja kohustused jagunevad kuue vahel, siis lahjenevad need sedavõrd, et nende täitmata jätmine ei tee nii palju haiget, et seda eirata ei saaks. Lõpuks võib ikka mõelda, kasvõi kusagil alateadvuses: miks mina peaksin, kui tema ei tee? Või tema?

Sel ema viimasel sügisel sain ma igatahes aru, milline tugi on õest ja vendadest kriitilises olukorras! Me pole aastaid üksteist nii sageli kohanud, kui seal haiglas ema vaatamas käies – ikka oli keegi meist just tema juurest ära minemas, kui mina kohale jõudsin, ja kui omakorda lahkuma hakkasin, tuli keegi veel trepil või välisukse juures vastu... Võimalus paar lausetki omavahel vahetada, jagada süüd, tegi olemise natukenegi kergemaks.

Ja vähemalt see oli hea, et ema oli haiglas enne pandeemiat, mil haigeid enam külastadagi ei tohi.

Teil, isa, on kolm last, mina veel lisaks. Kuid Teiegi olete aeg-ajalt haiglas, siis pansionaadis, siis jälle kodus. O m a kodus, aga ikkagi üksi, niipalju kui mina tean.

Raamatu saab tellida otse kirjastusest

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid