Ühel ilusal päeval ilmub pardale korraks Vana-Topras isiklikult. Ainult mõni tund sagimist, ja „Peeter“ libiseb avamerele. Hea uudis: laevale on lubatud praht Veitsiluotost, sealt Botnia lahe viimasest sopist. Südasuvine Põhjala, tagasihoidlik ja väärikas.
On kesköö, ent valgus võidutseb. Helesinine, kristalne, kummumas üle lugematute haljendavate saarte, üle ürgsete graniitkaljude, helkimas vastu mõõtmatult sügavatest vetepeeglitest. Parda all siksakitavad kalad ja ümber tengatippude lendlevad kajakad. Rahulikult ja kiirustamata.
Valgus on taevas ja meres. Taevas on kinkinud merele värvid. Valgus kipub ka Heino Sepa hinge. Niisugustel kaunitel Põhjala öötundidel läheb poiss rahutuks. Liikvel nagu kotermann enne laevahukku, käib ta mööda tekki, laseb hingel ilutseda. Ei malda umbses ruhvis tööväsimust välja puhata. Mingi kummaline tunne, jookse või ähmiga vastu grootmasti, ajab tulevase kapteni lõpuks südaööl aluspükstes ruhvilaele unistama.
Jooksusammul toob ta paberi, sule ja tindipoti. Tekipoiss hakkab kirjutama oma esimest kirja Silvia Karlsonile Kivineemel:
Veitsiluotos, 22. juunil 1937. aastal
Ta ei soovi isegi mõelda neiust kui rikkast preilist, vaid kui tütarlapsest, kellele juba ammugi on mõelnud sagedamini kui teistele, keda tunda on saanud. Kirjutama sunnib kaunis Põhjamaa suveöö.
„Kogu laevapere magab, ainult üks unistav meremees ei leia rahu keset ääretut valgust ja vaikust ...“
Ta luuletab kokku kõik mandrid ja ookeanid. Kui neist saab küllalt, paneb universumi kaduvikust igavikku suunduvast ajavoolust lisa, sekka nuputab vihjeid armastusest kõige kauni vastu. Sel tekipoisil oli juba koolipõlves kirjatöö peale soont, nüüd valab ta oma igatseva hinge poolele tosinale paberilehele ja kirjutab lõppu:
„Silvia, kuis ihalen Teie sõprust! Aga kinnitan: ma ei hakka seda Teilt kerjama, sest sellisena oleks sõprus vaid sõpruse hale vari. Võib-olla on mu soov meeletu? Kui Teil pole soovi olla kirjasõbraks lihtsale meremehele, siis ma edaspidi Teid ei tülita.“
Heino sirutab selga. „Sooh, see leib on nüüd ahjus, paber otsas ja peakolu tühi. Tubli luulehobu kabjad olid päris tulised,“ on kirjameister tulemusega rahul.
„Peetri“ tengatippudele langevad juba esimesed längus päikesekiired. Jääb veel Dobbelmani tubakakarbist mehine vilka keerata ja kiri üle kontrollida. Milline „ääretu vaikus“, seisab kirjas – hakka nüüd või hirnuma. Läbi lahtise liimuka kostab Joosepi norskamine miilide taha. Nagu oleks merepõhjas ärganud tulemägi. „Möriseb nagu Petlemma pasahärg!“ meenub Heinole Vinniku kommentaar, kui pootsmani norin lõpuks korinaks muutub. „Säh sulle universumi vaikust, mida häirivad ainult mu enese rahutud südametuksed ...“
Hommikul annab poiss kirja postitamiseks Kapteni kätte. „Tore, täring on heidetud! Kas surub Silvia kirja vastu rinda – või torkab klosetti naela otsa?“ Rohkem ta pead ei vaeva.
Päeval laaditakse „Peetri“ mõlemat luuki korraga. Tüürpoordis ootavad lossimist pooltosinat saematerjalidega koormatud praami. Laadijateks trümmides on soomlased. Vintside taha ja praamidesse troppe tegema on kamandatud omad. Heino ja Kvass esimesse, Ohakas ja Vinnik tagumisse praami. Esimese luugi varustamine poordist pole naljategu – sonarmasti losspoom ulatub vaevalt üle reelingu.
Heino on juba poolest päevast vaevatud: oleks paarimehestki asja. Pakil Charles Atlast mängima on Kvass kõva mees, aga töö juures ei taha oma tärkavaid muskleid üle treenida. Heinol tuleb planguvirnad troppideks kangutada ja raske traavers kohale rebida. Takkaotsa veel tropp kangiga praami katuse alt välja nihutada. Kvassi ametiks on vaid vintsimehele „hiiva“ ja „viira“ hüüda. Sealgi ta vassib.
Vintsi taga istuv Paju Ruts mängib nagu kandlel. Kimp kimbu järel kaovad lauad ja plangud luugikraest alla. Mõninga tunniga on Heino selg ja jäsemed valusamad kui reumahaigel taadil. Seevastu tagumisel praamil elatakse lõbusalt, sest Jassi vints rohkem streigib kui töötab. Naabrite narrimiseks lööb Vinnik laulu lahti: „Sitsi-Siina noor ja ilus, kullakott tal kleidi vilus.“ Lõõritab lauavirna otsas nagu armunud alpikarjus, hiljem parastab Heinot: „Jõudu töötavale rahvale! Kes sündind orjana, see orjab hea meelega ... Tead, härral naerab kont alati.“
Heinol pole täna vastamiseks naljatuju. Peaks vähemasti Kvass oma suumulgu kinni, aga kus sa sellega.
„Mu isal on pangas üle miljoni, ausõna, ma ei valeta. Onudel on Tallinnas kallis rätsepaäri,“ uhkeldab jobu, käed rippu. „Ega sul ei juhtu olema mõnda kaarti või ajakirja, kus on Uus-Meremaa peal?“ teeb ta teatavaks, et terve Vareste parv on lendamas sinna. Onud hakkavad rätsepateks, isa valmistab „Artla mõdu“.
Hiiva! Viira! Kvassi vabrikud, rätsepad ja muidu juurdelõikajad. Heinol on kõigest kõriauguni. Ristluudes torgib nagu nugadega.
Isegi Jassil on tööd ja tegemist, harva õnnestub tal tropipoisiga sõna vahetada.
„Soomlased teenivad päevas ligi sada marka,“ teatab ta hiljem lõunalauas. „Tuleb välja, et meie higi ja vaev on soomlaste omast neli korda odavam!“ Jällegi teeb ta teised targemaks. Jälle kuulevad kõik, et Vana-Tõbras on töölisklassi paeluss.
Ega Heino ka enam pühitse. Veel enne lõunatunni lõppu läheb ta Vana juurde salongi. Ihuüksi, kuigi teab, et igasugused jutud palga ja töö vahekorrast ajavad Jüri Luukase marru. Muidugi ei tituleeri ta kaptenit otsesõnu kurnajaks. Juhib ainult tähelepanu kurioosumile, et tema ning Vinniku ja Pikkeri palgavahe on ainult viis Taani krooni. Tulgu kapten ja jälgigu ise töötempot esimeses ja teises praamis! Ta pole pealekaebaja, aga mis liig, see liig! Masti kamandatakse alati teda ja Ohakat. Nagu oleks nad „Peetrile“ paaris ahvideks palgatud.
Ilmaime, aga kapten on seekord päris arusaaja mees. Muidugi, muidugi! Kes on sõprade võimetes kahelnud? Nende palk on tõesti armetu. Aga palgaasjad kuuluvad täielikult laevaomaniku kompetentsi. Eks rääkinud peremehe endaga, kui see veel laevas oli. Ainuüksi hea sõnaga võib kapten omalt poolt toetada. Täna lubab ta Heinole tollikapist avansi arvelt pudeli „Jamaikat“, mille poiss võib suure vaheltkasuga soomlastele maha sahkerdada.
„Aga see Pikker,“ sülitab kapten Luukas salongipõrandale, „see enneaegne tuleks kasuka varrukasse torgata ja koera karaga ringi teha! Peale lõunat saadan ta sulle praami kolmandamaks meheks.“
„Einoh, täisvärk!“ vihastab Jass, kui Heino rummipudeliga vööri ilmub. „Selle asemel et orjal iga kord molu üles taguda, on peremehel vahel kavalam asi rummitilgaga kinni mätsida. Oleks veel kinkinud, aga avansi arvelt!“
Rummipudelit ei hakka Heino soomlastele parseldama. Õhtul on rannas simman, väike soru kulubki neil kolme peale ära. On siis rummi süü, et ta just härraste laualt on tulnud?
Kui raamat huvi pakub, saad selle tellida otse kirjastuse e-poest.