Saaremaa Gümnaasiumi õpilane Iris Lidia Laine võttis oma uurimistöös vaatluse alla just nimelt selle teema ning võrdles kahte ilukirjanduslikku teost. Hüpoteesiks oli, et isegi enne Covid-19 pandeemiat kirjutatud raamatutes on palju asju, mis ennustavad selle pandeemia kulgu. Uurimisobjektideks olid Josh Malermani 2014. aastal ilmunud postapokalüptiline romaan “Linnulaegas” ja Catherine Ryan Howardi 2021. aastal ilmunud krimiromaan “56 päeva“. Toome teieni väljavõtted uurimistööst, et välja selgitada, milliste järeldusteni autor jõudis.
Väljamõeldud ja päris pandeemiad
Juba enne viimast, kogu maailma hõlmanud Covid-19 pandeemiat, olid paljud ülemaailmsed haigused ilukirjanduses populaarsed, eriti õudus- ja põnevuslugudes. Apokalüpsised, tuumakatastroofid või muud olukorrad sellistes raamatutes jätsid tegelased üksikuks ning tänavad tühjaks ja ohtlikuks.
Covid-19 varases staadiumis võrdlesidki mitmed inimesed tekkinud olukorda just Josh Malermani postapokalüptilise romaaniga “Linnulaegas”. Enamjaolt selle tõttu, et mõlema puhul oli näo katmine kohustuslik. Kui koroona tõttu olime sunnitud kasutama näomaski, siis “Linnulaekas” peavad inimesed kandma silmsidet, sest viirus kandub edasi nägemise kaudu.
„Linnulaekas“ on vihjeid Covidile
Iris Lidia uuris, kui palju vihjeid Covidile on peidetud kuus aastat enne koroonaviiruse tekkimist kirjutatud bestsellerisse.
„Linnulaeka“ peategelane on loo alguses koos kahe lapsega tühjas majas. Ta ei saa lahkuda, kuna väljas on tundmatu oht, mis ähvardab kõiki. Paljud tema sõbrad ja pereliikmed on surnud ning tal pole olnud aega leinata. Nüüd peab ta majast lahkuma, et leida endale ja lastele turvaline koht.
Peategelase Malorie’ lapsed sündisid ajal, kui viirus maailmas pead tõstis. Täpselt nagu tänapäeval, mil paljudel imikutel, kes nägid ilmavalgust keset pandeemiat, keerles elu ainult ümber oma kodu ja oma pereliikmete.
Mitmetel hetkedel näeme Malorie’ mõtteid, kuidas ta kahtleb kõiges, kardab ja pole kindel, mida peaks edasi tegema. Ka Covid-19 pandeemia ajal olid paljud mures viirusesse nakatumise pärast, eriti need, kes põevad ärevust või immuunhaigusi, mis võivad Covidiga nakatumisel surmaga lõppeda.
Raamatu tagasivaatelises stseenis kuulevad Malorie ja tema õde televiisorist viiruse kohta, aga kuna see avastati nende elukohast kaugel, ei võta nad seda tõsiselt ning Malorie peab seda isegi naljaks, mille internet on välja mõelnud. Samuti ei uskunud paljud päriselus, et koroona nende riiki jõuab ja tegid selle üle internetis nalja, kuni ootamatud sulgemised ühiskonnas neid tabasid.
„Linnulaekas“ räägib üks tegelane loo oma tütrest, kellel oli raskusi viirusega toimetulekuga ja kes oli terve päeva luku taga. Hiljem leidis neiu isa tütre vannitoast endalt elu võtnuna. Ta kirjeldab, et ei teadnud, kas noor naine tegi seda pärast viiruse saamist või oma vaimse tervise tõttu. Ka koroonapandeemia mõjus paljudele inimestele rängalt. Nad pidid olema kodudes kinni, mitmed ihuüksi või koos vägivaldsete partnerite või pereliikmetega.
Raamatu lõpus haigus võluväel ära ei kao. Peategelased leiavad selleks hetkeks turvalise koha, kuid isegi nemad ei kirjelda seda turvalisena, vaid ainult turvalisemana. Täpselt nagu Covid-19, mis pole kuhugi kadunud ja levib endiselt. Küll aga on tänu karantiinile ja vaktsineerimisele paljude jaoks elu turvalisem.
Ilukirjandus, mis kasutab Covid-19 süžeepunktina
Cahterine Ryan Howardi “56 päeva” on krimiromaan, mille tegevus toimub ajal, mil Covid-19 levib metsikult üle kogu maailma. See jutustab sünge saladusega mehest, kes kohtub pealtnäha süütu naisega, ja nad armuvad. Aga ka naisel on oma saladus.
Tegevus toimub Iirimaal Dublinis ja karantiinil on loos suur osa. Üks peategelasi, Oliver, veenab teist, Ciarat, et ta kardab surmavat viirust saada. Ta ütleb naisele, et tal on astma ja see oleks saatuslik, kui ta viirusega nakatuks.
Ühel hetkel on Iirimaa sunnitud riigi sulgema ja inimestel kästakse sotsiaalset suhtlust piirata. Nad võivad kodust lahkuda, et osta toitu või korraks kodu lähedal trenni teha, kuid ei ole lubatud külastada teisi ega kohtuda inimestega, kellega nad koos ei ela. See teeb Ciarale muret, kuna ta on just hakanud Oliveriga lähedasemaks saama, kuid karantiin võib nende suhtele saatuslikus saada. Lõpuks otsustavad Ciara ja Oliver kokku kolida, olles tundnud teineteist vaid 21 päeva.
Ühel päeval leitakse Oliveri korterist surnukeha. Kohtuekspertiisi andmetel on surmast möödas juba kaks nädalat. Ilma pandeemiata ja kodust väljumise keeluta oleks ohvri surnukeha juba varem avastatud. Mõrva oli ka lihtsam sooritada, sest pandeemia olukorras on vähem tunnistajaid, kuna inimesed viibivad oma kodus. Karantiini ajal on alati kõik desinfitseeritud, et vältida viiruse levimist, seetõttu on ka mõrvari käsutuses desinfitseerimisvahend, et pühkida korteris kõik pinnad, et tema sõrmejälgi ei leitaks. Uurijad pole isegi teadlikud, mitu inimest lockdown´i ajal tegelikult korteris elas.
Raamatus on ka mitmeid kohti, mis loovad tõetruu koroonapandeemia algusaja meeleolu. Näiteks ühel hetkel paneb Ciara riidesse ja kõnnib diivanil Covid-19 uudiseid ootamise asemel Oliveri juurde. Ta unustab pandeemia mõneks minutiks, kuid see tuleb talle kiiresti meelde. Ciara võrdleb seda hetke tegelikust elust välja kõndimisega Hollywoodi viirusepõneviku võtteplatsile, ainult poolused on vastupidised. Viirus on tõeline ja seetõttu hirmutav. Ciara võrdleb ka Dublinit millegi postapokalüptilisega.
Samuti tabab Ciarat toidupoes paanikahoog, seda peamiselt inimeste arvukuse ja viirusesse nakatumise hirmu tõttu. Covid-19 tekitas ju ka päriselus paljudes inimestes paanikat, kuna nad kartsid viirusesse nakatuda.
Kokkuvõtteks
Kuigi “56 päeva” kasutas süžeepunktina Covid-19, ei olnud koroona tingimata romaani peategelane. Lugu keerles ikkagi ümber mõrva, mille sooritamise võimaldas koroonapandeemia.
“Linnulaeka” põhiliseks fookuspunktiks on viirus ja peamine tegevus seisneb selles, et püüda jõuda turvalisemasse kohta.
Kuigi “Linnulaegas” on täielik väljamõeldis, leidub seal palju asju, mis Covid-19 peaaegu ennustasid. Ka varasemalt on kogu maailmas levinud viirusi, kuid pole olnud ühtegi, mida oleks igapäevaselt nii paljudes kanalites ja nii suures mahus kajastatud. “Linnulaegas” ei rääkinud mitte ainult kauakestva surmava viiruse füüsilistest, vaid ka vaimsetest mõjudest.
Kuigi koroonapandeemia võttis inimestelt nii palju, muutes sellest rääkimise peaaegu väljakannatamatuks, on see siiski oluline osa meie ajaloost ja me ei tohiks ignoreerida, mida see maailmaga tegi. Kui proovime seda unustada, võib mõne inimese valu tunduda tühine või väärtusetu. Unustada ei tohiks ka kõiki surmajuhtumeid. Kõige selle talletamisel on ilukirjandusel oma koht.
* Tekstis on kasutatud lõike Iris Lidia Laine uurimistööst