Hazzley abikaasa surmast on juba kolm aastat, kuid ikka veel kammitseb teda lein, mis ei lase edasi liikuda. Kohvikupidajast sõbranna õhutusel paneb ta kohaliku toidupoe teadetetahvlile lakoonilise kuulutuse, mis kutsub osalema teisipäevaõhtuses vestlusringis Cassandra kohvikus.
Esimesele kohtumisele saabub neli inimest: Gwen, hiljuti lesestunud pensionär, kes käib omanike äraoleku ajal hoolitsemas tujuka papagoi eest; Chiyo, fitnessitreener, kellel on tulnud põetada oma konservatiivselt paindumatut, kuid klatšihimulist ema selle viimastel elukuudel; Addie, kelle elu varjutab mure lähima sõbranna haiguse pärast, ja Tom, vanakraamikaupmees ja asjaarmastajast luuletaja, kes tunneb end pärast naise surma üksikuna. Mõne aja pärast ühineb nendega Allam, Süüria pagulane, kellel on samuti oma lugu rääkida. Kuus võõrast õpivad märkama, et igas elujärgus on võimalikud uued algused. Ent oma lugusid jagades tuleb neil teha valikuid, millest rääkida ja millest vaikida.
See teos oli käesoleva aasta jooksul vist esimene, mis mul pikalt kätte venima jäi. Ja üldse mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud. Pigem vastupidi. Lugu oli küll sündmuste mõttes vaikne, kuid samas mõtete ja tundmuste osas nii tihe, et vajaski aeg-ajalt settimist ja kiht kihi haaval harutamist. Esimene pool läkski nii: kümme lehekülge ja päev-paar pausi. Kümme lehekülge ja nädalake pausi. Tõsi, ühel korral venis see vahe nii pikaks, et uuesti raamatuni jõudes pidin korraks tegelasi-sündmusi enda peas läbi lappama. Kes, miks ja kuidas…
Raamat räägib grupitäie inimeste erinevast elukäigust ja leinast ühe või teise lähedase kaotuse puhul. Olemata oma lugudes üldsegi mitte ängistav, mähkis see teos mind ikkagi kuidagi ämblikuvõrguna kurbusesse ja seepärast ma teda vist suuremate annustena lugeda ei suutnudki. Kuni lõpetasin tema kõrvalt „Kalahari karje“ ja olin nagunii juba nii üdini kurb ja õnnetu, et võtsin „Kohvikukompanii“ uuesti kätte ja lugesin teise poole, siuhti, ühe hooga läbi. Sinna otsa sobis ta suurepäraselt.
Mõned nopped raamatust.
“Rahulik vastus vaigistab raevu, mõtles Chiyo tookord. Tal oli see tarkus meeles.”
“Olgu asi suur või väike, ära kunagi midagi alahinda.”
“Ja nüüd, olles Hoppsi kõrvale jätnud, mõtles ta sellest, kuidas praegusel ajal näib igaüks vajavat aja mahavõtmist. Oma erinevatel kursustel märkas ta ikka ja jälle, et kasutab selliseid sõnu nagu tähelepanelikult, ettevaatlikult, mõõdukalt, õrnalt - rääkides samas madala ja ühtlase rahustava tooniga.” (Selles lõigus tundsin ennast eriti hästi ära. Alati kiirustav, alati kärsitu ‒ ilma raamatuteta jookseksin ilmselt isegi viimase tunni enne uinumist lihtsalt arutult ringi ega oskaks hetkekski elust mõnu tunda.)
Kõige rohkem meeldisidki peategelase, Kanada jaapanlanna Chiyo esivanemate mõtteterad ja sisekaemused. Sinna kõrvale sobis aga hästi ka hoopis teistsuguse iseloomuga ja palju särtsakam kõrvaltegelane, papagoi Rico.
Kokkuvõttes üks väga mõnus raamat, eriti ideaalne ilmselt lumistel õhtutel kamina ees lugemiseks, kõrval tassike aurava teega. Lisapunktid minu poolt kaanepildi eest, sest linnud on olnud läbi elu mu suured lemmikud ja Jaapani kurgede graatsia on klass omaette!