Minu arvates saab kõik päevad paigutada ühte liiki kahest:
A) Päev, mis kujuneb täpselt selliseks nagu peab – ja seda kõige paremas mõttes.
B) Päev, mis kujuneb täiesti teistsuguseks – ja üldsegi mitte heas mõttes.
Tänane algas A-päevana, aga paistab, et see on pööranud valesse suunda ja on nüüd pigem B-päev.
Ma tean seda selle pärast, et istun direktori kabinetis ajal, mil peaksin tunnis olema. On esmaspäev, nii et ma peaksin õppima õigekirja, sest nimelt seda me igal esmaspäeval esimese tunni ajal teeme.
Ma olen varemgi proua Lovejoy kabinetis olnud. See ei ole mu esimene kord. Olen Scribbly Gumi algkoolis käidud aastate jooksul siin tegelikult päris palju aega mööda saatnud. On olnud mõned ... noh, mõned arusaamatused.
Aga tänane päev on teistsugune.
See on teistsugune sellepärast, et proua Lovejoy ei ole koos minuga oma kabinetis. Ma olen siin täitsa omapäi. Ja uks on lukus. Proua Lovejoy on väljaspool. Ma ei usu, et ta sellise asjakorralduse üle väga rõõmus oleks. Võin seda väita, sest ta karjub.
Ema ütles mulle, et kui inimesed karjuvad, on nad tavaliselt millegi pärast endast väljas.
Ma ei tea, millega ta rahul ei ole. Mina peaksin endast väljas olema. Mina olen see, kes on tema kabinetis luku taga. Mina olen see, kellel on nüüd väga-väga hull B-tüüpi päev.
„Felix?” hüüab proua Lovejoy valjult läbi ukse. Ta kasutab oma ma-lihtsalt-teesklen-rõõmsameelsust-kõneviisi. See on kõrgetooniline leelutus. „Kas sa palun teeksid ukse lahti?”
Proua Lovejoyl pole mingit vajadust häält tõsta. Ma kuulen tema juttu suurepäraselt. See on väga õhuke uks.
Ta lõgistab linki, uks püsib lukus.
Siis kuulen ma, kuidas ta ütleb vaiksemalt: „Helen, too mulle nuga.”
Ma arvan, et ta räägib tõenäoliselt proua Troyga, kes istub tema kabineti eesruumis ja loeb valjuhääldite kaudu teadaandeid ette. Proua Troy kannab väga kõrge kontsaga kingi ja kui ta kõnnib, tekitavad need klobinat, nagu oleks ta poni. Ma kuulen, kuidas ta tooli lauast eemale lükkab ja mööda koridori õpetajate tuppa traavib.
„Felix? Kas sul on seal kõik korras?” segab proua Lovejoy mu mõtetele vahele. „Miks sa ei võiks lihtsalt ust lahti teha, et me saaksime seda asja mõistlikult arutada?”
Ma ei vasta. Olen hoopis ametis proua Lovejoy lüüra-viigipuu sõnajala potti täpselt kahekümne kahe pastaka ja pliiatsi mulda toppimisega.
„Monica, palun helista Bill Fisherile,” ütleb proua Lovejoy.
Monica on kooli maiustusteärist. Ta on ilmselt tulnud vaatama, miks kõik karjuvad. Bill Fisher on kooli majahoidja. Scribbly Gumi algkoolis ei julge keegi mõelda isegi lambipirni vahetamisele, kui tal ei ole selleks Bill Fisheri luba.
„Ütle talle, et teda on otsekohe vaja. Meil on hädaolukord. Ja ütle, et ta võtaks kruvikeeraja kaasa. Ja võib-olla sae? Või kirve? Kas meil on kirvest?”
Kirve? Mida ta sellega teha kavatseb? Ma võtan kõik raamatud proua Lovejoy laua taga riiulitest välja ja panen need tagasi kahekaupa, nii et kahe raamatu seljad oleksid ühte värvi. Kaks punast, kaks sinist, kaks kollast, kaks valget, kaks rohelist, kaks punast, kaks valget. See näeb nüüd palju ilusam välja.
„Ma tõin noa,” kuulen proua Troyd ütlemas, kui ta valju klobinaga õpetajate toast tagasi jõuab.
„Suurepärane,” ütleb proua Lovejoy. „Hakka ukse küljest lukku lahti kruvima, kuni me püüame Billi üles leida.”
Kuidas Felix lõpuks direktorikabinetist välja pääseb? Ja mis temast edasi saab? Seda saad teada, kui loed raamatut. Tellida saab siit.