„Cruz!“
Poisi nimi kostis hõlpsasti üle vee talle kõrvu. Cruz pöördus ja nägi isa rannal lehvitamas. Ei saanud ju veel olla aeg teele asuda, ega ometi? Põlvist saati soojas vees seistes tõstis Cruz käe. Ta ajas sõrmed laiali, et küsida – lunida – veel viit minutit. „Palun,“ sosistas ta õhtusesse tuulehoogu.
Umbes kolme tunni pärast sõidab ta Avastajate Akadeemiasse. Teekond Kauaist Washingtoni on õige pikk – kui täpne olla, siis tervelt 7857 kilomeetrit. Ja Cruz oli ärevil. Mis siis, kui ta ei leia ühtki sõpra? Mis siis, kui ta ei saa koolis hakkama? Mis siis, kui ta valmistab pettumuse perekonnale, sõpradele, õpetajatele ja kõigile neile, kes ootavad, et temast midagi tuleks, isegi kui ta ise ei võinud selles kindel olla?
Isa tõstis pöidlad tema poole.
Juhuu!
Seistes Hanalei lahe mandariinikarva päikeseloojangus, viskas Cruz oleksid peast. Selle kõige peale mõtleb ta hiljem. Ta libistas kõhu surfilauale ja hakkas kätega sõudma läbi leige roheka vee, nagu ta oli seda teinud juba tuhandeid kordi. Ta oli surfanud nii kaua, kui mäletas. Isa nokkis, et poiss veedab rohkem aega vees kui kuival maal, mis ilmselt oli ka tõsi.
Cruz armastas lainete edasi-tagasi voogamist. Vesi oli muutumatu ja usaldusväärne. Lohutav.
Murdlainele lähenedes haaras Cruz surfilaua äärtest. Ta lükkas lauanina sujuva liigutusega vee alla ja laine rullus temast üle. Pinnale tõustes ujus ta pisut kaugemale ja tegi neljakümne viie kraadise pöörde, keerates end rannaga paralleelselt. Pika muuli otsaga ühele joonele jõudes seadis ta end kaksiratsi lauale ja lasi jalad rippu. Talle meeldis see ooteaeg, „vaikus enne sõitu“, nagu Lani armastas öelda. Sel moel vee peal ulpides võis ta mõelda millest iganes või mitte millestki. Valik oli tema teha. Oma viimasel päeval kodus ei tahtnud Cruz üleüldse mõelda. Ta tahtis tunda. Ta tahtis tunda iga viimast kui aistingut ja need meelde jätta.
/…/
„Sa ju tead, et ei pea minema,“ ütles Lani kevadel, kui ta rääkis tüdrukule, et on akadeemiasse vastu võetud. Tüdruku sõnad tegid haiget. Lani oli tema parim sõber, selline, kes nägi pimeduses alati valguskiirt. Ega ta ei süüdistanudki tüdrukut. Nad olid mõlemad sellesse kooli kandideerinud, ent sisse sai üksnes Cruz. See oli paras ehmatus. Ta oli kindel, et Lani on temast iga juhul parem – ta oli sedavõrd nutikam ja loovam. Aga siis saabus vastuvõtuteade. Temale. See avaldas oma peene ilupaberi ja särava kuldse pitsatiga sügavat muljet.
/…/
Cruzi tädi Marisol, kes õpetas akadeemias antropoloogiat, ütles, et nad võtavad igal aastal vastu üksnes umbkaudu 25 õpilast kogu maailmast. Ainuüksi sellesse kooli pääsemine oli suur saavutus. Ikkagi mõtles Cruz – kas ta on selle ära teeninud? Tädi arvatavasti tõmbas kuskil niite, et teda sisse saada. Või siis pakuti talle seda kohta süütundest. Kunagi töötas Ühingu, mille osaks Akadeemia on, heaks ka Cruzi ema, kes oli neuroteadlane nende teadusüksuses, Sünteesis. Seitse aastat tagasi juhtus tema laboris hirmus õnnetus, mis võttis ta elu. Õnnetuses sai surma veel üks Sünteesi teadlane, Elistair Fallowfeld. See oli kõik, mida Cruzile ja tema perekonnale öeldi – lisaks sellele, et ema oli olnud valel ajal vales kohas. Cruz vihkas seda kõnekäändu. Kas mitte igaüks, kes juhuslikult surma saab, pole valel ajal vales kohas?
„Mina arvasin, et me läheme akadeemiasse koos,“ oli Lani Cruzile öelnud.
„Jaa, aga tädi Marisoli meelest…“
„Muidugi tahab su tädi, et sa läheksid praegu. Ta on ju seal. Aga mida sina arvad?“
Cruz teadis: Lani tahab tema suust kuulda, et ta palub koolil aasta oodata. See annaks Lanile järgmise võimaluse sisse astuda. Ta polnud kindel, kas see on hea mõte. Cruz kartis, et kui ta sel aastal ei lähe, ei kutsu nad teda enam kunagi. Ja oli veel midagi. Tunne. Ei, see oli rohkemat kui tunne. Ta ei osanud seda seletada – ta teadis vaid, et peab minema. „Ma arvan …“ Ta hoidis hinge kinni. „Ma arvan, et ma lähen nüüd.“
Lani oli käed püsti tõstnud. „Siis on selge. Tore. Mine!“
„Ära pahanda. Me saame üksteist näha alati, kui me tahame, isegi kui ma lähen Orioni pardale.“
Tüdruk oli kahtlustavalt kulmu kergitanud. „Õige. Nagu sa tõesti helistaksid mulle avastajate laevalt teiselt poolt maakera.“
„Miks mitte? Mul on Mell.“
„Kas nad lubavad sul drooni kaasa võtta?“
Mell oli Cruzi mesilasdroon, mikrokopter, sama suur kui poisi pöial. Selle kinkis isa talle eelmisel aastal pärast seda, kui Cruz nikastas põlve - kui ta „ei saa laineid tunda, saaks ta neid vähemalt näha“. Lõpuks selgus, et poiss pidi surfamisest eemal olema vaid paar päeva.
„Mhmh.“ Cruz naeratas tüdrukule. „Näed, ei olegi nii hull. Ma saan sind valgustada, kuidas seal elu käib, et sa oleksid selleks valmis, kui järgmisel aastal sisse saad. Meil on vaja ainult teeselda, et sina oled oma toas ja mina oma toas, aga mitte …“
„Teisel pool maakera,“ ütles ta igatsevalt, kuid keerutas juuksesalku ümber sõrme – märk allaandmisest.
„Ole nüüd, Lani,“ oli ta anunud. „Ma vajan su toetust.“
„Hea küll, hea küll, aga pea heaga ühendust või muidu otsin ma su ka põhjapooluselt üles, kui tarvis.“
Tüdruk ei teinud nalja. Kui Cruz oli üldse midagi õppinud, siis seda, et kui Leilani Kealoha midagi ütleb, siis seda ta ka mõtleb.
„Igatahes,“ ütles ta. „Käkitegu.“
Tüdruk pani käed rinnale risti. „Sa tead, et ma jälestan käkke.“
Plikad.
Kohal! Cruz märkas oma lainet. Ta lasi kõhuli ja surus end vastu lauda. Kui laine selja tagant kohale jõudis, pöördus Cruz kalda poole ja sõudis tugevalt. Tema tõmbed olid jõulised ja sihikindlad. Kõige tähtsam oli ajastus. Ajad end püsti liiga vara ja sa ei taba lainet. Liiga hilja – ja sind pühitakse laualt maha. Cruz tundis seljale tulvavat veevoogu.
Peaaegu õige aeg. Ainult … paar … sekundit … veel …
Kui Cruz tundis, et lauasaba hakkab kerkima, tõmbas ta end küüru, tõukas keha kätega üles ja seadis jalad sõiduasendisse – parem jalg ette ja vasak taha. Enamik paremakäelisi inimesi surfab, vasak jalg ees, aga mitte Cruz. Aeglaselt kergitas ta end kükkasendisse. Hetkel, mil laine tema all murdus, lasi ta laual minna ja tõusis püsti, käsivarred tasakaalu hoidmiseks laiali sirutatud. Cruz tundis tuttavat sujuvat võiduliugu algamas. Ta oli laineharja täiuslikult tabanud!
„Hooooo!“ üürgas ta lauda sisse kallutades. Veepihu pritsis näole, kui ta tuiskas loogeldes veekardina alt läbi. Cruz nihutas keharaskust, liueldes mööda veepinda vasakule, siis paremale, uuesti vasakule, et sõita lainetorus nii kiiresti ja kaugele, kui suudab. Surfamine lasi tal end vägevana tunda. Vabana. Võitmatuna! Kui see tunne kestaks ainult kauem kui telereklaam. Cruz liugles maa poole, kuni laine vahuks lagunes. Küünitades haarama pahkluu ümber olevat takjapaela, mis teda laua külge kinnitas, lõi ta kõhklema. Viis minutit polnud veel täis, ega ju?
Äkki jõuab korra veel ...
Tagasi vahu sisse kahlates viskas Cruz laua vette, hüppas peale ja sõudis läbi murdlaine. Nagu varemgi, hakkas ta end kergitama, et harkisjalu lauale tõusta. Cruz liigutas vasakut jalga, et veel kord nööri küljes olevat pahkluurihma kontrollida, kui tundis, et miski haaras teda paremast kannast. See polnud müks mööduvalt kalalt või kilpkonnalt. See oli korralik haare. Ja see võis tähendada ainult üht: hai! Cruz püüdis end nihutada laua vasakule servale, haist eemale, kuid too hoidis pahkluust kõvasti kinni, sikutades poissi vee alla.
Ära paanitse! VIRUTA!
Cruz klammerdus surfilaua külge, ainsa asja külge, mis teda vee peal hoidis, ja virutas kogu jõust. Kui ta suudaks end ümber pöörata, saaks ta haile lauaga vastu nina äsada ja end vabastada. Rabelemise ajal tormas tema peast läbi miljon mõtet.
Tobu! Haid söövad koidikul. Sa oleksid pidanud kaldale minema, kui isa kutsus. Sa ei tohi uppuda. Lollakas!
Ta neelas vett. Ta ei saanud hingata.
Ei. Ei! EI!
Sõnad kõmisesid südamelöökide rütmis.
Niimoodi ta küll ei sure.
Kopsud kõrbemas ja jõud raugemas, väänutas Cruz oma keha, püüdes veel viimast korda hoopi anda. Ta virutas ja rusikas tabas midagi siledat ja kõva. Mullid keerlesid tema ümber. Ta nägi kollast madu. Ei! Toru. See polnud hai. See oli inimene! Tema hoop oli lahti löönud vooliku akvalangisti hapnikuballooni küljest. Cruz tundis pahkluus teravat valu ja siis oli äkitselt vaba! Läbi mullide märkas ta ujumislesti. Akvalangist ujus kaugemale.
Cruz tõusis ülespoole, rind lõhkemise äärel. Ta lükkas kätega, üles ja kõrvale, üles ja kõrvale. Ta sundis jalgu liikuma, pekstes, pekseldes, kuni viimaks pääses pinnale. Cruz ahmis nii palju õhku, kui kopsu mahtus. Kohapeal pööreldes vaatas ta ringi, silmad vilksamas kailt rannale, silmapiirile ja tagasi. Ta tegi mitu tiiru, aga ei näinud läheduses kedagi.
Rahune maha! Sa oled terve. Ta on läinud. Kõik on korras.
Cruz sirutas käe selja taha ja haaras surfilauast, mis oli endiselt nööriga jala küljes. Ta püüdis lauda keha alla libistada, aga värises nii kõvasti, et liigutust, mis muidu käis iseenesest, tuli tal enne õnnestumist mitu korda proovida. Laua külge klammerdudes ja üle õla tagasi vaadates ujus ta koos vooluga, kuni jalg riivas põhja. Ikka veel hingeldades veeretas Cruz end laualt maha ja märjale liivale. Ta polnud maale jõudmise üle kunagi nii rõõmus olnud! Poiss lamas paar minutit selili ja tunnetas hingetõmbeid. Käed surisesid, kurk oli valus ja parem pahkluu tuikas. Aga ta oli elus.
Esimesi sinakaslillas taevas vilkuvaid tähti silmitsedes tiirles Cruzi peas üksainus sõna: miks?
Kui tahad teada, kuidas Cruzil Avastajate Akadeemias läheb, telli Avastajate Akadeemia sarja üks, kaks või koguni kõik seitse osa siit.