KAS SEE LINN oli Hirschi oma?
Mõnikord tundus küll nii – või ta vähemalt liikus selles suunas, kui koidikul mööda tänavaid uitas. Kui ta sellega kaheksateist kuud tagasi algust tegi, koostas ta mõttes kaarti. Pani paika, kuidas paiknevad politseijaoskonna suhtes koolihoone Barrieri maanteel, toidupood, kõrvaltänava lutserniseemneäri, tenniseväljakud, maalitud viljahoidlad tühjas raudteejaamas – ja enamasti kohalikust kivist ehitatud majad. See oli vilja- ja villamaa, poolel teel Adelaide’i ja Flindersi mäeaheliku vahel.
Kui see sai tehtud – kontekst kindlaks määratud –, tõstis temas pead politseinik. Kaitsja ja korrakehtestaja. Ta hoidis silma peal teismelisel õel-vennal, kes hoolitsesid oma maniakaal-depressiivse ema eest, ja vanaproual, kelle abikaasa kippus minema ekslema, niipea kui ta selja pööras, ja pärismaalasest poisil, kes oli juba pooleldi veendunud, et Hirsch pole mingi löömamees. Ta pilk otsis rumalust, salakavalust ja lihtsalt kurjust. Ta manas silme ette vanad roimad ja vildakad saatused, kuni verandasammastele ja sissesõiduteedele ilmusid vere, kahetsuse ja purunenud lootuste jäljed, ikka selleks, et järgmine kord kõike ennetada. Püüdis aimata hulluse helki inimestes, kes jätsid esmapilgul korralike kodanike mulje. Mõtles, kuidas First Streetil põgenemisteed ära lõigata. Või kuidas viimaks Canowie Place’i aluspesuvaras kinni võtta. Iga paik oli poorne. Kurjus ja headus imbusid ikka läbi ja ühendasid neid kõiki.
See aluspesuvaras. Tol külmal augustilõpu kolmapäevahommikul pööras Hirsch Mawsoni tänavalt ära ja sammus piki Canowie Place’i alla. Muru kattis hallakiht, tilkuvate aiapihustite küljest rippusid jääteravikud, öökülm ja jäide killustusid päikese käes prismadeks ja teemantideks. Ees seisis ere, tardunud ja pakaseline päev. Eelmisel päeval oli Razorbackil lund märgatud ja Hirsch oli valmis seda uskuma: ta silmad jooksid vett, põsed-varbad olid külmast võetud.
Veider mõeldagi, et 2019. aasta oli alanud metsapõlengutega üle kogu riigi. Seda ei ületanud küll miski. Ta kiskus end kössi, trampis jalgadega, tõmbas pea õlgade vahele ja taarus Canowiet mööda alla, paksult riidesse mässitud kogu Islandi suusamütsiga. Ta möödus Ühendkirikust, kus elas nüüd pensionil geoloog, moodulmajast, mille korstnast tõusis sirge suitsusammas, ning luitunud punasest või rohelisest laineplekist katustega kivimajadest, mille hekid ja ribakardinad välismaailma eemal hoidsid. Nagu igas maakoha väikelinnas, võis siin näha segu vanast, uuest, taastatust ja hüljatust, ning nende luudest õhkus külma.
Ta peatus Canowie 9, proua Lidstromi maja ees, kust avanes piki külgseina vaade lõigule tagaaia pesunöörist. Köögirätik ja paar meresiniseid polüestrist pükse, mida prouale kanda meeldis. Need külmuvad selle pakasega kangeks, mõtles ta. Ja kujutles, mis tunne oleks pükstele sõrmeküünega nipsu anda: need plaksataks nagu papp.
Ta tõstis pilgu räästa poole. Aluspesuvaras oli ümbruskonnas juba mitu korda rünnanud, siinsamas Tivertonis, aga ka Penhale’is ja kaugemal Spaldingis, mõnda ohvrit koguni mitu korda, nii et piirkondliku politsei eelarve oli võimaldanud igas linnas ühe maja külge diskreetse turvakaamera paigaldada. Redruthis ei toimunud ühtki vahejuhtumit, mis panid Hirschi ja tema bossi seersant Brandli arvama, et tüüp elas siinkandis. See oli kümne nädala eest. Vahepeal olid nad saanud teralisi kaadreid proua Lidstromi ja Penhale’i kaamerast.
Nahkse ratturitagi ja kiivriga meesterahvas. „Kui nüüd järele mõelda,” oli naabrite seast öeldud, „kuulsin eile öösel mootorratast küll.” Nägu polnud näha, ainult esmapilgul rohmakas kehaehitus – vähemalt nahkriietes.
Kaamerad oli paigaldanud Hirschi elektrikust sõber Bob Muir. Koos Hirschiga külgaias seistes ja vaadates, kuidas Bob redelil turnis, pruukis proua Lidstrom sõna, mida Hirsch seni vaid trükis näinud oli.
„Kes küll mu vanadaami ihurõivaid näpata tahaks?”
„Asi on su laitmatus maitses, Betty,” lausus Bob redelilt alla vaadates, nii et kaks messingkruvi hammaste vahel vabisesid.
Naine turtsatas. Ta oli mõnusalt ümar ja valgepäine, vaheda taibuga ja leidis pea kõiges midagi lõbustavat. „Rääkimata mu trikoost ja parimast rinnahoidjast.”
„Trikoost?” päris Hirsch.
Proua Lidstrom krimpsutas kerge ärritusega nägu: vii end kurssi, Paul. „Vesiaeroobika. Redruthi ujulas.”
Ta oli kord Hirschile öelnud, et tema ei lase murul varvaste vahele kasvada. Loengud Probuse klubis, matkapuhkused Uus-Meremaal, vabatahtlikutöö ja trenn.
„Muidugi,” sõnas Hirsch.
„Hoiab mind noorena. Aga mitte nii noorena. Veel kord, kes tahaks vanaproua aluspesu varastada?”
„Seda kutsutakse pesunäppamiseks,” tähendas Hirsch.
Betty Lidstrom silmitses teda. Ta nägi, kuidas naise terav mõistus sähvis. „Mingi fetiš?” pakkus proua. „Psühhoseksuaalne?”
Hirsch kergitas kulme. Proua Lidstrom tonksas kergelt tema käsivart – ära loo vanadest naistest eelarvamusi – ning ta naeratas ja noogutas. „Ilmselt.”
Nii nad seal seisid, ja Bob Muir oma redelil, tunked seljas, ning nuputasid kolmekesi, mida võis mõelda mees, kes aedade pesunööridelt aluspükse varastas. Miks ta seda tegi. Mida ta oma vanaproua ihurõivaste varasalvega peale hakkas. Ja kas ta kogus julgust millekski muuks. Teda oleks raske tabada. Ja isegi kui ta vahele jääks, saaks ta end välja rääkida, väita, et ostis aluspüksid netipoest. Piinlik, aga mitte vargus.
Edasi tuleks jutt sellest, et võimud peaks end inimeste magamistubadest eemal hoidma ja nii edasi. Selleks puhuks olid kõik ohvrid varustatud märgistatud aluspesuga: juhuks, kui korrarikkuja peaks taas tegutsema, oli aluspükste pesusildi ülemisse vasakusse nurka auk tehtud.
Samal hetkel süttis proua Lidstromi tagumises külgaknas valgus: seal oli köök. Hirsch sammus edasi, valvates linna ja virgudes öisest valusast kangusest, tundes külmale ja rutiinile vaatamata elust rõõmu. Ilmselt ootasid teda hommikul paar kirjalikku tunnistust,
ettekanne eelmise nädalavahetuse pubikaklusest tuulepargi töötajate vahel ja mudaklompide koukimine tema politseimaasturi rattakoobastest: see põhja keskosa tasandikele tüüpiline vastik, ummistav ja kleepuv punakas pori. Maantee ääres seisva väikese tellisseintega maja juurest jalgrada mööda üles. Ta vanast Nissanist mööda nihkudes tavapärane õnnetoov koputus tuuleklaasile. Tagauksest sisse. Duši all käidud ja teine hommikusöök keres, avas ta vaheukse ja astus oma elamisest – kolmest kitsast toast – maanteepoolsesse ruumi.
See oligi politseijaoskond. Suveks tiivik laes, talveks kasutu elektriradiaator. Seintel kogukondlikud teadaanded, aegunud kalender metsikute kevadlilledega linna idaservalt ning lett, mis eraldas tema lauda, arvutit, kontoritooli ja dokumendikappi ooteruumist. Oodata tuli harva. Kuritegusid tuli aeg-ajalt ette, korrarikkujad luusisid ringi, aga enamasti võisid nii kohalikud kui ka võõrad kiirele teenindusele loota, vähemalt kui Hirsch oli kohal, mitte patrullis või väljakutsel. See oli unine maalinnake. Enamasti.
Soovid edasi lugeda? Telli raamat siit.