Kaks NATO pilooti seisavad silmitsi võimatuna näiva ülesandega: nad peavad jälitajate eest pagedes jalgsi läbima jäise tundra ja jõudma õigel ajal Norrasse, et peatada katastroof, mis võib viia kolmanda maailmasõja puhkemiseni.
Samal ajal, kui Venemaa ja NATO suhted on jäätunud, alustab NATO Norra põhjapoolseimas maakonnas Finnmarkis oma kõigi aegade suurimat talveõppust. See provotseerib venelasi alustama õppusi ka enda pool piiri.
***
On hetki, mis võtavad kokku kõik, millest sa oled unistanud ja mille nimel töötanud. Hetki, kui õnnetunne on imeliselt kaalutu ja sa tead, et teed täpselt seda, mida sa peadki tegema. 30 kraadi all tahapoole nõjatunult, ümbritsetuna Ameerika õhuväe tugevast kitsast lenduriistmest nautis Ylva panoraamvaadet Lyngeni Alpidele. Sakilised mäetipud tundusid kaalutud, kõrgudes madalate hommikupilvede kohal, ja külm talvevalgus värvis talvised mäed magentaroosaks. Vaikus kiivri sees oli teravas kontrastis mürinaga, mis täitis õhu hävituslennuki ümber. Ainus, mida Ylva kuulis, olid tema enda hingetõmbed, kui ta maski sees hingas. Põnevusjudinad käisid tal kehast läbi täpselt samamoodi kui toona, kui ta väiksena koos isaga seda ringi lendas. Sest kuigi nemad popsutasid vana Saab Safariga, kõige rohkem 110 sõlme, tundis Ylva end juba siis kui tõeline Top Gun-piloot.
Nüüd kruiisis ta lõõgastunult ja keskendunult kiirusega 400 sõlme. Turvaliselt, vasak käsi klapil puhkamas, lasi ta paremal käel juhtkangi liigutada. Juhtmehhanismid tundusid tema keha loomuliku pikendusena ja vastasid kuulekalt vähimalegi liigutusele.
Ylva kasvas seda tüüpi lennuki juures üles ja mäletas ikka veel pilootide diskussioone, kus nad kinnitasid, et just nimelt F-16 tundlik fly-by-wire-süsteem tegi Fighting Falconist kõige rohkem toodetud hävitaja maailmas.
Mis seal imestada, kerge liigutus vasaku käega ja reaktiivmootor saatis seitsmetonnise hävituslennuki sulgkergelt läbi õhu. Major Evans istus ta selja taga ja Ylva teadis, et mees jälgib kriitiliselt kõike, mida Ylva teeb, otsides vigu. Juhendaja oli temaga tutvumisest saadik vaevu rääkinud ja see ajas närvi. Kas ta tegi seda meelega, et endast välja ajada?
„Leitnant Nordahl, kas sa kõrgust jälgid?“ Ylva heitis pilgu läbipaistvale näidikule.
„Yes sir.“
Major Evans mühatas ärritatult raadiosaatjasse, ühtki positiivset vastukaja ei tulnud, ainult pahased meeldetuletused pisiasjade ja enesestmõistetavuste kohta. Ylva tegi järelduse, et mees üritab tekitada temas stressi, muuta ta ebakindlaks. Ju ta harrastas vana rumalat meetodit, kus taheti inimesed lahti lammutada, et nad siis omaenda pildi järgi taas üles ehitada. Ylva polnud mõelnud lasta kellelgi end laiali lammutada, ta polnud kunagi lasknudki, aga muidugi suutis ta peegeldada teiste ootusi ja mängida mahatrambitut piisavalt edukalt, et teised lõpetasid survestamise ja kiusamine katkes. Seda oskas ta hästi.
50 miili kaugemal kirdes lähenes Bristowi transpordihelikopter naftaplatvormile HOOP-Viking, mis asus äsja avatud HOOP-väljal just jää serval, Vene piiri vastas. Ilm oli ilus ja nähtavus hea. Kui välja arvata üks rannavalvekopter, kes Bjørnøya saare juures opereeris, ei olnud sealkandis liiklusest teavitatud, ees näis ootavat igati normaalne rutiinne lend. Kapten Eriksen tundis end pingevabalt. Ta oli sedasama ringi juba kaks aastat sõitnud ja rutiin pakkus talle igatsetud võimaluse nautida rahu ja vaikust. Kolme alla seitsmeaastase lapse isana oli kokpitis veedetud aeg tema ainus tõeline puhkepaus.
Kogenult lasi ta pilgul üle juhtpaneeli libiseda. Kõik oli roheline, nad olid maandumiseks valmis ja alustasid laskumist. Ta heitis pilgu kaaspiloodile.
„Valva sina, Bjørn, ma juhin ise.“
„Sobib, annan üle.“
Eriksen haaras juhtkangid endale ja keskendus instrumentidele. Rahulikult alustas ta laskumist.
Järsku rahu katkestati.
Mürinal sõitis üks hävituslennuk otse nende eest läbi ja Eriksen võpatas, enne kui pööras helikopteri kärmelt ja järsult vasakule. Sõiduk rappus ja rootor klõbises, kui see sõjalennuki tekitatud õhulaine läbis.
„Mida kuradit …“
Eriksen tõstis pilgu juhtpaneelilt, et aru saada. Lendurid vaatasid eemale tuhisevale hävitajale järele. Järelpõletid helendasid hämaruses.
„See oli venelane. Kust kurat ta tuli?“
„HOOP ops, 204, meil oli ohtlik lähenemine Vene hävitajaga.“
Horisondil nägi ta hävituslennukit naasmas, see oleks helikopterile kohutaval kiirusel lähenedes justkui kasvanud.
„Põrgusse … ta tuleb tagasi. Laskume alla.“
Eriksen lükkas collective’i põhja ja helikopter langes järve poole. Mürinaga möödus lennuk taas, seekord paar meetrit helikopterist kõrgemal.
Igor Serkin lendas transpordihelikopterile nii lähedale, et sai nautida pilootide šokeeritud ilmet, kui ta neist möödus. Ta naaldus mugavalt seljatoele ja andis Fullbackile korralduse veel kord ümber pöörata. Norra transpordihelikopter lendas kohe Vene piiri lähedal ja arvestades NATO õppuse tekitatud pingelist olukorda oli Igori töö saada see piirilt nii kaugele kui võimalik. Ta andis gaasi ja tundis sügaval kõhusopis alahelikiiruse õõnsat kõma, kui lennuk edasi sööstis.
Ylva nautis vaikust ja keskendus majesteetlikule maastikule enda all. Kuigi ta oli seda Lyngeni Alpide tiiru lugematul arvul kordi varemgi lennanud, oli ta iga kord üle Storfjordi sõites sama liigutatud, nähes mäekülgi langemas 1883 meetrit otse vahutavasse jäämerre enda all.
Väljaõppe jooksul oli Ylva näidanud üles erakordset distsiplineeritust ja vastupidavust. Instruktoritele baasis avaldas see ilmselgelt muljet. Evans seevastu oli skeptiline. Ylva oli kognitiivselt kiire ja kõik testid näitasid, et tal on optimaalne ruumitaju, mitte tavapärane naisterahva geneetiline pagas, mõtles Evans. Kõik raportid ütlesid, et Ylva on kartmatu, tal on olukorrast rohkem kui adekvaatne pilt ja ta suudab ülikiirelt valikuid teha. Meespilootidega võrreldes oli ta sama agressiivne, enesekindel ja otsustav. Kuid ta ületas mehi selgelt vastupidavuses ja motiveerituses. Kes pagan saab olla nii kindla, põrguliku tahtejõuga? Mida ta sellega kompenseeris? Evans oli ise palunud võimalust temaga NATO õppusel lennata ja major Armour andis plikale ärritavalt ülistavad soovitused.
Olgugi et Ylva oli sooritanud õhkutõusmiskontrolli hiilgavalt ja niisamuti ka õhkutõusu, tunnetas Evans, et miski ei klappinud. Miski soonis.
Ylva juhtis lennukit otse mäemassiivi kõige kõrgema tipu poole, Evans nägi mäge lähenemas ja pomises küllalt ettearvatavalt:
„Nordahl, mind the terrains.“
Ylva ei teinud teist nägugi, loomulikult kontrollis ta olukorda. Ta lisas kiirust ja lennuk vihises mäetipu poole. Kokkupõrge näis vältimatu, kuid major Evans ei sekkunud. Lahe, mõtles Ylva, siis on mees just nii külma kõhuga, kui ta oli lootnud.
Viimasel hetkel tegi Ylva järsu 90-kraadise manöövri, mis juhtis lennuki otse mööda mäekülge ülespoole, ja kui see üle mäetippude vuhises, pööras ta lennukit 180 kraadi, nii et nad lendasid teispool mäge uuesti alla, saba ees ja lennukinina püsti. Enne kui nad vastu maad põrkavad, tuleb kiirust suurendada, vaistlikult sooviks muidugi teha vastupidist, kuid mootorite hõõguvkuumad gaasid pidid maksimaalse jõuga sädemeid lööma, et suuta lükata lennukit mööda järgmise mäe külge üles. Kui ta nüüd araks lööb, on mäng läbi. Ylva ei löönud araks, ta andis gaasi. Kiirus, millega lennuk allapoole kihutas, tõmbas Johnil seest õõnsaks ja ta naeratas.
„Okei, polnudki kõige hullem.“
Rohkem negatiivseid kommentaare Evansilt ei tulnud ja Ylva võttis seda suure komplimendina.
„Tiger 13!“
Sisse tungis Sørreisa radarikeskuse töötaja hääl.
„Üht tsiviilhelikopterit kimbutab Vene hävitaja. See tuleb eskortida HOOP-väljalt tagasi mandrile ASAP. Teie olete lähim lend.“
Ylva arvestas, et major Evans tahab vastata, kuid too püsis vait ja andis Ylvale voli lennuki juhina esineda. Vastates tundis Ylva end üpris lõbusalt.
„Millal toimub lahkumine HOOP-ilt?“
„Slot-aeg on kell 8.30.“
Kiire pilk kütusemõõdikule kinnitas, et eskortimiseks kütust jätkub.
„Copy, mission accepted.“
Ylva juhtis lennuki laias tõusvas kaares tagasi mere poole, nina kirde poole pööratud.
Kui lugu tundub põnev ja soovid edasi lugeda, saad raamatu tellida siit.