Ema reaktsioon mu suurele läbimurdele – või noh, nii meeldib mulle seda ette kujutada, suure läbimurdena – on mulle tänase päevani mõistatus. Ma ei suuda leida selgitust, miks ta endast lausa nii välja läks. Nägi ta mu lahkumist juba siis ette ja hakkas samamoodi üksijäämist kartma nagu Hortensia?
Paar nädalat enne tööintervjuud ilmus Eesti mainekaimas moeajakirjas mu esimene suur moelugu. Leidsin postkastist mulle kui autorile mälestuseks saadetud numbri ja tõttasin seda uhkusega emale ette näitama.
“Mis see on? Nelli, mis see on? Miks sa seda tegid? Miks?” kriiskas ema, näost punane, kui olin talle ajakirja ulatanud ja näost õhetades kiitust ootama jäin. Mu vaikne ema läks endast välja, nagu oleksin talle midagi kõlvatut näidanud.
Vakatasin uskumatuses. Ta ei olnud päris nii vihaseks saanud isegi siis, kui ülikoolist ära tulin.
Ma ei saanud mõhkugi aru. Ema ei vihka ju moodi ega moeajakirju. Ta ei käi küll kunagi väljas ega ehi end, vaid piirdub juuste kammimise ja kuklasse krunni kinnitamisega, nagu tahaks ta meelega hästi ilmetu olla, aga meie pööningul seisavad mõned kastid kallite, kuigi vanade kleitidega. Need on puha firmariided. Need tunduvad praegu veidi vanamoodsad, aga kahtlemata olid rõivad tema noorusajal moekad ja kallid. Mälestus ema eelmisest elust.
Cavalli. Versace. Ühe kasti täidab tervenisti sinna topitud kasukas. Riideid käin imetlemas ja selga proovimas salaja, sest kleidid kuuluvad ema ellu, millest ta minuga rääkida ei taha. Ellu koos isaga, tema palavalt vihatud mehega, keda väga tahaksin üles leida ja tundma õppida. Lõpuks jõuab mulle selgus pärale, miks mul see soov on äkki nii tungivalt tekkinud. See on mu tärganud ja üha süvenenud moehuvi pärast. Mul on tekkinud lootus, et isa ehk kuulub siiamaani sellesse maailma, kust ema ummisjalu põgenes. Tema mõistaks mind ja elaks mulle kaasa.
Oletan, et kui need kleidid ei oleks nii pagana kallid, oleks ema eelistanud need ära põletada, tõtt-öelda olengi mõistatanud, miks ta neid alles hoiab. Kas need on mulle mõeldud? Kui nii, siis mis küll on mu moehuvis nii nurjatut ja kõlvatut?
Ma ei tea isast muud kui et arvatavasti, sest päris kindlat infot mul ju pole, tõstis ta ema vastu käe ja seepärast pidimegi siia vanaema juurde kolima. Mu vähesed mälupildid on väga hägusad, kuigi olen isaga kohtunud. Olin siis väga väike. Isa on mu silme ees pikka kasvu koguna, kelle nägu ma kuidagi meelde tuletada ei suuda.
x
Olin arvanud, et ema rõõmustab, kui postkastist suurde ümbrikku pistetud ajakirja tõin ja talle pihku torkasin. Tema tütar, keda ta pärast ülikoolist välja langemist juba lootusetuks pidas, on viimaks midagi saavutanud. Lootsin lihtsameelselt, et tasandan ehk kuidagi pettumust, mida ta kindla peale tundis.
Ma ei uskunud, et mu kirjatükk kunagi ilmuda võiks – ajakirjanduse glamuurne maailm näis nii kättesaamatu, mitte minusugustele hariduse ja elukogemuseta väikelinnapiigadele mõeldud. Mu lugu kõneles meie suvituslinna kaltsukatest ja inimtüüpidest, kes seal käisid. Olin idee napsanud ühest välismaa žurnaalist, milliseid netist õhinaga lugesin. Kartsin nii väga toimetajate naerualuseks jääda, et palusin oma kaaskirjas, et kui mu lugu üldse kuhugi kõlbab, avaldataks see varjunime all. Igaks juhuks. Nelli Pihelpuu, mitte Nelli Aasa.
Pihelpuu oli ema neiupõlvenimi. Teadsin seda, sest seda oli kandnud ka vanaisa. Kuni vanaema veel elas, olin vanaisa kohta natuke uurinud – mind huvitas äkki, miks mehed meie väikesest perest nii krooniliselt puudu olid. Pärisin, mis sorti mees vanaisa oli ja miks nad ei olnud kunagi abiellunud. Vanaema ei tahtnud seda suurt lahti seletada, vaid pomises tusaselt, et sihuke käitumine oli “va Pihelpuude viga”. Sain oma varateismelise aruga lõpuks pihta, et vanaisa oli liiderlik mees, kes oli vanaemale südamevalu valmistanud. Jätsin selle teema rahule. Nimi jäi mulle meelde – ilus, poeetiline, pealegi meeldisid pihlakad mulle hullupööra ja neid kasvab siin linnas igal pool.
Olin oma artikli kirjutanud emale mõeldes – pühendanud selle tema eelmisele, küllap pidusid, tantsu ja moodi täis elule, mille ta pidi maha jätma. Oletasin, et neil õhtutel, kui ema minust veiniklaasi taha ärkvele jäi ja end peaaegu terveks ööks aknasse vahtima unustas, kujutas ta uneleva džässi saatel ette, mis kõik oleks võinud olla, kui ta saanuks suurde linna jääda ja uhkeldada seal kõigi oma pööningule maetud kleitidega. Minu silmis oli ema oma kõrgi väärikusega suurlinna-tüüpi naine. Ta ei suhelnud siin väikelinnas ju suurt kellegagi. Tal ei olnud sõbrannasid – kui kunagi selle kohta pärisin, rehmas ta vastuseks, et siin ei olevat ju kellegagi millestki rääkida. Siin oli ta mu meelest rohkem nagu tühi kest, millest võis leida seal kunagi leidunud elu jäänuseid.
Kas tahad teada, kuidas see kõik algas ja millega lõpeb? Siis telli raamat meie veebipoest.