Heli kostab kusagilt kaugelt ja tungib läbi unekihi tema teadvusse. Kui see lõpuks kohale jõuab, arvab ta hetkeks, et tegu on kellraadioga, ja vajutab kõvasti selle nuppu, ilma et ärritav heli vaikiks. Digitaalsed numbrid näitavad 13.22 ja kulub veel paar sekundit, enne kui ta mõistab kaht asja: ta on pool pühapäeva maha maganud ja heli tuleb mobiiltelefonist, mis jäi kööki.
Pahaselt heidab ta teki kõrvale, tõmbab nurka tugitoolile visatud hommikumantli selga ja koperdab trepist alla. Signaal on nõudlik ja üha närvilisemalt sobrab ta kotis ning õngitseb telefoni välja samal hetkel, kui see vait jääb. Kiirpilk ekraanile ja ta on täiesti ärkvel. Kolm
vastamata kõnet, kõik politseiülem Viggo Haugenilt. Karen vajub toolile ja vajutab tagasihelistamisnuppu, mõtted samal ajal ringi ekslemas. Mida politseiülem temast tahab? Neil pole kuigi lähedane ametialane suhe. Pealegi veel pühapäeval. Häid uudiseid see kindlasti ei tähenda, mõistab ta, kui telefon kutsub. Kolmanda signaali peale vastab teises otsas väärikas hääl.
„Haugen.“
„Jah, tere, mina olen Karen Eiken Hornby. Nägin, et üritasid mind tabada.“
Ta näeb vaeva, et hääl ei kõlaks uniselt, pingutab pisut üle ning hääl muutub heledaks ja kelmikaks.
„Jah, tõepoolest üritasin. Miks sa telefonile ei vasta?“ Viggo Haugeni hääles on ärritus ja Karen otsib kiiresti mõnd valget valet. Seda, et ta oli pool pühapäeva pohmelli välja maganud, ei kavatse ta tunnistada.
„Ma tegin aias paar tundi tööd ja mobiil oli köögis,“ ütleb ta. „On ju pühapäev,“ lisab ta ja kahetseb samal hetkel, kui kuuleb, mida see kaasa toob.
„Kriminaalinspektorina pead olema kättesaadav ööpäev läbi, olenemata nädalapäevast. Kas sa ei tea seda?“
„Jah, ma olen muidugi teadlik …“
Politseiülem katkestab ta jutu valju köhatusega. „No igatahes, nüüd on juhtunud midagi, mis tähendab, et sa pead otsekohe tulema aktiivsesse teenistusse. Üks naine on leitud oma kodunt tapetuna ja nii mõnigi asi viitab sellele, et tegu on mõrvaga. Ma tahan, et sina seda juurdlust juhiksid.“
Karen tunneb, kuidas ta end toolis kohendab ja selga sirutab. „Loomulikult. Kas ma tohin küsida …“
„Ma tahan, et sa moodustaksid otsekohe rühma nendest, keda sa vajad,“ jätkab Viggo Haugen. „Kõik üksikasjad saad valveinspektori käest.“
„Muidugi. Ainult üks asi …“
„Miks helistan sulle mina ja mitte Jounas,“ katkestab politseiülem teda taas. „Jah, ma saan aru, et sa imestad.“
Mingi karm noot on nüüd häälest kadunud ja Karen kuuleb, kuidas mees hingab sügavalt sisse, enne kui jätkab. „Asi on selles,“ ütleb ta aeglaselt, „et tapetud naine on Susanne Smeed. Jounase endine naine.“
Karen istub mitu sekundit vait, kuni saadud info settib. Pilt külmast vabisevast naisest tumedas hommikumantlis vilksatab mööda.
„Susanne Smeed,“ ütleb ta helitult. „Kas on täiesti kindel, et tegu on mõrvaga?“
„Jah, või tahtmatu tapmisega, selles etapis ei saa me muidugi veel kindlalt öelda. Aga maha on ta kahtlemata löödud, valveinspektori andmetel. Kaks meie konstaablit on kohapeal ja selle on nad üheselt selgeks teinud.“
Viggo Haugeni hääletoon on sama pinges kui varem ja nüüd eristab Karen hääles selgelt muret. „Jah, nagu sa aru saad, ei saa Jounas juhtida uurimist ega osakonda, kuni uurimine kestab. Ma olen temaga sellest juba rääkinud ja loomulikult on ta kõigega nõus. Sina pead sekkuma ja tema rolli enda kanda võtma, kuni asi on lahendatud.“
Kaks sekundit vaikust. „Või kuni leiame muu lahenduse,“ lisab ta ja köhatab uuesti.
Kuulamise ajal lippas Kareni mõte juba ette. Loomulikult tuleb Jounas Smeed ametist kõrvaldada. Seni, kuni muud infot pole laekunud, kuulub ta vägagi nende hulka,
keda tuleb üle kuulata. Ning aeglaselt, aga kindlalt, hakkavad tagajärjed välja kooruma. Kasvava ebameeldivustundega mõistab ta, et tema ongi see, kes hakkab juhtima ülekuulamisi oma ülemusega. Sama ülemusega, kelle ta oli vähem kui kaheksa tunni eest jätnud Dunkerisse hotellituppa. Otsekui võiksid mõtted teda paljastada, tunneb ta vaistlikult vajadust vestlus Viggo Haugeniga võimalikult ruttu lõpetada.
„Mõistan,“ ütleb ta lühidalt. „Ma elan ju Susanne Smeedi lähedal, jõuan poole tunniga kuriteopaigale. Tead sa, kas eksperdid on kohal?“
„On, või siis teel, patoloog samuti, aga natuke maad on ikka sõita. Teade tuli umbes tunni aja eest, kui ma valveinspektorist õigesti aru sain.“
See pidi juhtuma millalgi pärast kella kaheksat, kui ma teda oma silmaga nägin, ja enne kahtteist, kui häire laekus, mõtleb Karen. Vaevalt neljatunnine ajavahemik, mil keegi tappis Susanne Smeedi. Samal ajal kui mina lamasin vähem kui kahe kilomeetri kaugusel ja magasin pead selgeks. Raisk!
„Hea küll, hakkan siis kohe inimesi kokku helistama,“ ütleb ta.
„Jah, ja veel üks asi ...“ Politseiülem kõhkleb hetke, otsekui otsiks õigeid sõnu. „Nagu sa aru saad, on olukord ülimalt tundlik. Ei ole võimalik üle rõhutada, et sa peaksid seda asja ajama võimalikult diskreetselt. Meedia jätad minu hooleks, ei mingeid spontaanseid avaldusi ega muid … Jah, diskreetselt, nagu öeldud. Kas ma väljendusin piisavalt selgelt, Eiken?“
Mine perse, ennasttäis ahv, mõtleb Karen.
„Piisavalt,“ ütleb ta.
Nad lõpetavad kõne ja Karen jookseb trepist üles teisele korrusele, mõtted peas tormlemas.
Kui tahad edasi lugeda, siis "Eksisammu" ja kaks sellele järgnevat Doggerlandi sarja raamatut saad soodsalt tellida otse kirjastusest.