Leo ronis mööda pudedaid redelipulki ettevaatlikult üles. Alles nüüd nägi ta haua serval seisvat meest korralikult. Too oli kõhn ja kahvatu nagu surmavari, seljas mullast määrdunud pikk must mantel. Sama musta kaabu all särasid kaks ärksat silma, mis vaatasid pilkavalt Leo peale alla. Mees võis olla umbkaudu viiekümneaastane, võib-olla ka noorem või vanem, täpselt oli seda raske öelda. Hoolimata kortsudest nina ja suu ümber oli ta näos midagi kummaliselt eatut. Ta oli lahja ja luider nagu hernehirmutis ning Leost ligi peajagu pikem.
„Tänan,“ pomises Leo, kui viimaks üle hauaserva ronis. Ta kloppis püksid tolmust puhtaks ning uuris oma vasakut kätt, mida oli vigastanud luukild. Veri segunes mustusega.
„Peske hoolega puhtaks,“ sõnas mees ja ulatas talle veepudeli. „Muidu läheb põletikku. Pärast kõiki neid aastaid võib seal ikka veel laibamürki sees olla.“
„Teil on õigus.“ Leo võttis pudeli, puhastas haava ja sidus selle oma siidist taskurätiga kinni, sellal kui mees teda ainiti silmitses.
„Olete sandarm või?“ päris luider mees viimaks.
„Mis asi palun?“
Mees muigas. „No politsei, noh.“
Leo noogutas ja tõmbas mantli selga. „Viini politseiinstituudist. Ma vist eksisin ära, otsin enesetapjate haudu.“
„Aa, te olete siin Straussi pärast,“ nentis mees. „Põleks arvandki, et nad kohe inspektori saadavad.“ Ta sügas nina. „Kuigi nüüd paistavad asjad teistviisi.“
„Mis … mõttes?“ küsis Leo üllatunult. „Mismoodi teistviisi? Ja kuidas te sellest juhtumist üldse teate?“
„No kust ma’s teadma peaks? Mina isiklikult matsin selle noore mehe maha ja olin ka juures, kui need kaks võllarooga olid ta piaaegu välja kaevand.“
„Teie oletegi see hauakaevaja, kes oli juhtumi tunnistaja?“
„Juhtumi tunnistaja … Te räägite ju hullemini kui vana keisri Franzi lakei.“ Mees ulatas talle irvitades räpase käe.
„Augustin Rothmayer, hauakaevaja.“
„Leopold von Herzfeldt, politseiagent,“ vastas Leo automaatselt ja ulatas teisele käe. Samal ajal tundus talle see viisakas tervitus hauaserval äärmiselt kentsakas.
„Kas räägiksite mulle, mis täpselt pärast matust juhtus?“ küsis ta.
„Miks ka mitte? Tulge palun minu järel enesetapjate alale, siis näitan teile. Aga otse minu kannul, et te jälle kuskile sisse ei sajaks. Ma teen 23. sektoris parajasti suurpuhastust.“ Hauakaevaja pööras muutumatul ilmel äkki ringi ja hakkas ees minema, möödudes haudadest, millest osa oli värskelt lahti kaevatud.
„Mul juba seitse matust seljataga ja praegu pole isegi veel pärastlõuna,“ porises ta ringi vaatamata. „Inimesed surevad nagu kärbsed. Õnneks ei ole veel suvi. Suvel nad haisevad rohkem, siis tuleb kärme olla.“
„Kui palju matuseid siin siis päevas toimub?“ küsis Leo, et vestlust ülal hoida, sellal kui nad üle haualagendike rändasid.
„Seitsmekümne kanti, vahel rohkem, vahel vähem.“
„Seitsekümmend surnut iga päev?“
„See siin on Euroopa suurim surnuaed, härra inspektor. Te kõmbite rohkem kui poole miljoni surnu kontide otsas. Vahel ma kuulen neid öösiti, on see vast sosin, jajaa!“
Leo vaikis. Oli see mees hullumeelne? See polekski nii võimatu.
„Kui kaua te siin juba töötate?“ tahtis ta teada.
„Kalmistu avamisest saati, nii et peaaegu kakskümmend aastat,“ ütles hauakaevaja edasi kõndides. Ta saapad matsusid mudas. „Enne olin Sankt Marxi surnuaial. Rothmayer und Söhne, olete meist kuulnud?“
„Ei, vabandust,“ vastas Leo. „Kas teie pere on siis juba kaua … äris sees?“
„Nii võib öelda küll. Juba üle kahesaja aasta. Surm ei lähe hingusele.“
Vahepeal olid nad jõudnud otse idapoolse müüri ääres asuva haudade piirkonnani. Siin ei kasvanud ainsatki puud ega põõsast, müüri vari lasus nagu sitke pigi haudadel – odavate puuristidega lagedatel mullahunnikutel. Maa-ala oli ümbritsetud põlvekõrguse raudtaraga, mille vaiad olid Leole arusaamatul põhjusel teravaks ihutud. Platsi keskel oli üks haud lahti kaevatud, umbkaudu kuue sammu sügavuse augu põhjas nägi ta hädapärast mullaga kaetud kolme sarka.
„Siin see siis sündiski?“ tahtis Leo teada.
„Siia toome enesetapjad ja ka mõned tundmatud laibad.“ Augustin Rothmayer ohkas. „Te ei kujuta ette, kui palju enesetapjaid meil on! Poodud, rongi alla hüpanud, morfiini võtnud ja siis see uus gaasiga meetod, see peaks ju olema täitsa valutu, jääd lihtsalt magama, aga …“
„Haud ei olegi täis aetud,“ katkestas teda Leo.
Rothmayer kehitas õlgu. „Šahthauad on kõige odavamad, ainult kuus krooni, lapsed poole hinnaga. Sinna mahub viis kirstu, laste puhul muidugi pisut rohkem.“ Ta osutas hauale, kust läbi niiske mulla kumas sarkade hele kuusepuit. „Enne täielikku katmist visatakse siia ainult paar labidatäit. Kaks-kolm käelaiust, et ei haiseks. Homme on tulekul veel kaks laipa, nii et jätsin haua praegu lahti.“
„Millal matus oli?“ uuris Leo märkmikku välja võttes. „Päev. Kellaaeg.“
„Ohoo, nii täpselt?“ Rothmayer silmitses teda pilkavalt ja mõtles siis järele. „See oli kolm päeva tagasi, vahetult enne päikese loojumist. Strauss maeti siia, aga inimesi oli väga vähe. Ometigi oli tal ju ajalehtedes ilmatu uhke viimne ülesastumine!“
„Kes kohal olid?“
„No kes seda teab? Ega’s ma mõni selgeltnägija ole. Ehk paar tosinat, aga need olid minu arust lihtsalt uudishimulikud, jõllitajad. Surnumatjad ikka näevad säherdusi asju, panevad tähele, need seisid nagu raisakotkad haua äärel. Ja üks naine nuttis. Oli vist tema kallike, kena plika, pole miskit öelda! Aga kindlasti lipakas. Õhtul, nii kümne paiku, läksin veel korra haua juurest mööda, et koju minna. Ja siis nägin noid kahte.“
„Hauaröövleid?“
„Ei, kahte oravat.“ Rothmayer muigas. „Muidugi hauaröövleid! Seisid hauas ja tahtsid just sarka välja vinnata. Kaevata polnud ju palju. Ma tõstsin põrgulärmi ja siis lasid nad jalga. Ilma kirstuta.“
„Kas teile torkas nende juures midagi iseäralikku silma?“
„Nojaa.“
Leo pööritas silmi. „Ma ei pea teil ju ometi sõnu suust kiskuma!“
Rothmayer torkis põhjalikult hambavahesid, otsekui oleks Leo juttu sõna-sõnalt võtnud. „Ma arvan, et olen noid kahte varem näinud, ja nimelt matusel,“ lausus ta viimaks. „Seisid teiste juures, aga olid hoopis teistmoodi. Kaks tõelist lõngust, ühel veel kohutav arm näos!“ Hauakaevaja võdistas end. „Ja teisel oli selg nagu härjal, oleks võinud üksinda kirstu tassida. Vahtis ringi, pisikesed vuntsid ja kõõrdsilmad, igavene tohmus.“
„Mis asi?“
„No tohmakas. Kõlupea, loll.“
Leo kibrutas laupa. See, et hauaröövlid olid olnud matuseseltskonnas, muutis ta mõtlikuks. Oli täiesti tõenäoline, et tüübid tahtsid enne tutvuda ümbruskonna ja võimalustega. See oli üksildane haud, kõigest elavast ja segavast eemal. Surnuaiamüür, mis tegi selle koha peal jõnksu, oli vaid paari sammu kõrgune, sellest sai kähku üle, isegi koos surnuga – kelle sai hiljem mõne krooni eest ülikoolile parseldada.
„Kas sääraseid asju juhtub tihti?“ tahtis Leo teada. „On inimesi, kes teevad laipadega head raha, seda te ju teate?“
„Mida te ometi mõtlete, siin, keskkalmistul?“ Rothmayer tegi nördinud näo. „Selleks on meil vahid ja meie, hauakaevajad, oleme ju ka siin. Ei-ei.“ Ta vangutas pead. „Kusjuures Strauss oleks patoloogidele kindlasti huvitav uurimismaterjal.“
„Mida te silmas peate?“
„Noh, selleks tuleks teil endal laipa vaadata, härra inspektor.“
Leo võpatas. „Seal all kirstus? Täna ei roni ma enam ühtegi hauda!“
„Ei peagi. Kui need kaltsakad jalga lasid, pillasid nad kirstu maha ja Strauss pudenes välja. Ma uurisin laipa ligemalt. Algul polnud ma päris kindel, aga siis …“ Rothmayer vangutas pead.
„Mida te siis märkasite?“ pahvatas Leo. „Taevane arm, rääkige ometi!“
„Tasa ja targu, härra inspektor.“ Augustin Rothmayer urgitses veel kord põhjalikult hambaid. „Ikka tasa ja targu. Kui te töötaksite minu kombel iga päev kalmistul, siis te ei oleks enam nõnda kärsitu. Surnutel on aega terve igavik. Tulge minuga surnukuuri, ma näitan teile, mida mõtlen.“
Kui tahad teada, mis edasi juhtub, siis telli raamat siit.