Vega hakkas varsti kümme saama. Oma lühikese elu –üheksa aasta ja seitsme kuu – jooksul oli ta jõudnud läbi elada rohkem põnevat kui enamik teisi üheksa-aastasi uneski suudaks näha. Kõik, mis näis teistele inimestele argine, muutus
Vega silmis praksuvalt ebatavaliseks. Matemaatikatunnid hakkasid tantsima, klassidest said lossid, toitudel oli jalad ja need jooksid läbi kaks maratoni, samal ajal kui Vega istus ja taldrikus sonkis.
Lisaks olid sebrad, lõvid, merihobud, ninasarvikud ja kõik need muud loomad. Paljudele oli raske isegi nime välja mõelda, aga nad võisid välja ilmuda suvalisel hetkel. Enamasti oli see tore. Ainus, mis polnud alati tore, oli see, et keegi teine justkui ei näinud samu asju. Näiteks Vega isa. Ta muretses Vega pärast kogu aeg. Seda oli kuulda tema häälest, kui ta küsis, kuidas oli Vegal päev läinud, kui ta tahtis teada, miks Vega nii hilja koolist koju tuli, või miks ta hambaid pestes nii laginal naeris. Loomulikult naeris Vega grislikaru peale, kes istus tema kõrval duši all, kasukas šampoonist vahutamas ja ise pressitud kitsukesse vanni. Kes siis sellise vaatepildi peale ei naeraks? Aga isa muidugi ei näinud grislikaru, ka ühtki teist looma mitte, kuigi korter oli neid täis ja Vega mängis nendega ühtelugu. Isa kulmud olid alati vildakad nagu majakatused ja tema pea kohal tiirlesid tumedad pilved. Vahel hakkas pilvedest vihma sadama, aga enamjaolt püsisid need lihtsalt tema kohal paigal, raskete ja hallidena.
Vega teadis, et isa rasked pilved ja katusekulmud olid tema pärast, aga ta ei teadnud, mida teha, et need kaoksid. Kui ta isale loomadest rääkis, läks asi veel hullemaks. Isa oleks neid nagu kartnud. Ja kui palju Vega ka üritas selgitada, et loomad ei taha talle midagi halba ja et nad kõik meeldivad talle, ei paistnud isa mõistvat. Näiteks on üsna raske selgitada sellele, kes pole kunagi päriselt mammutiga kohtunud, et see väike karvane mammut, kes kapis elab, on tegelikult vägagi sõbralik. Tavaliselt lubas ta Vegal riideid oma karjamaale riputada. Ja kui Vega öösel koleda unenäo peale üles ärkas, võis ta alati kappi pugeda ja mammutile kaissu minna. Kui isa leidis ta hommikul riidekapist magamast, läksid ta katusekulmud nii järsuks, et vihma lausa ladistas sealt alla. Vega üritas teda lohutada ja meelitas teda mammuti pehmet kasukat katsuma, kuid tulutult. Isa meelest polnud mammut sõbralik ja pehme, tema meelest polnud seda olemaski.
Vegal oli plokk, kuhu ta joonistas tavaliselt üles kõik, mida ta nägi. See oli täis kirevaid loomi ja lõbusaid olendeid, kes elasid korteris või koolis või linna peal. Mõnel oli nimi, nagu asfaldikopral Atlel või ülekäigusebral Zachariasel, aga
teistele oli raskem nime leida. Neid oli lihtsam joonistada. Vega hoidis oma joonistusplokki ja värvipliiatsitega pinalit seljakotis, mis tal oli iga päev koolis kaasas. Plokki oli hea käepärast hoida, kui ta kohtas uut looma, keda üles joonistada. Ta ei tahtnud seda ka koju jätta ja riskida võimalusega, et isa selle leiab. Isale poleks vist meeldinud näha kõiki neid imelikke elukaid, kellega Vega päevasel ajal kokku juhtus. Vega ei tahtnud, et isa pilvedest sajaks vihma veelgi rohkem, kui sealt niigi juba sadas.
Kui Vega noorem oli, pidi ta käima ühe tädi juures rääkimas. Tädi nimi oli doktor Wrynck ja ta oli esitanud kummalisi küsimusi, millele Vega siis vastas võimalikult ausalt. Kas sa tunned ennast üksikuna? Kas sul sõpru on? Väiksena on fantaasiasõbrad tavalised, see pole midagi ebanormaalset. Aga nüüd pole sa enam nii väike. Kas sa tunned ennast ebanormaalsena? Vega ei teadnud õieti, mida ebanormaalne tähendab, aga üksi ta end kohe kindlasti ei tundnud. Tal oli
ju suur hulk loomi seltsiks. Doktor Wrynck kirjutas muudkui oma märkmikku ja noogutas, kipras huuled kummina kokku tõmmatud. Siis esitas ta hulga küsimusi Vega ema kohta. Kas sul emast on mälestusi? Kas sa mõtled tema peale sageli? Kas sa arvad, et tema mõtleb sinu peale? Kas sa arvad, et su ema on surnud? Kas sa tunned puudust emafiguurist? See viimane küsimus kõlas Vega meelest küll nii, nagu saaks seda savist ehitada, ja seda ta koju tulles kohe ka tegi.
Tegelikult oli nii, et Vega ei teadnud, kus ta ema on, ja tal polnud temast ka ühtki mälestust. Ta oli alati ainult isaga elanud, nii kaugele kui ta mäletas. Vahel küsis ta isalt, missugune ta ema oli, miks ta nendega ei ela ja kus ta asub. Aga isa vastas lühidalt ja ühesilbiliselt ning see ei olnud kunagi justkui päriselt tõsi. Lisaks hakkasid pilved isa pea kohal alati mürisema ja tilkuma, kui Vega ema jutuks tuli. Seetõttu ei pärinudki Vega enam eriti sageli.
Igal hommikul sõitis isa autoga linna teise otsa tööle. Ta istus seal terve päeva ja vahtis numbreid ja tekste, sorteeris pabereid eri suuruses kuhjadesse, vastas telefonile ja kasutas väga igavaid sõnu, millest keegi aru ei saanud ega hoolinud. Vega teadis seda, sest oli ükskord terve päeva isaga tööl kaasas olnud. Kool oli nii otsustanud, seda nimetati „Maitse oma vanemate igapäevast leiba“-päevaks. Kõik klassi lapsed pidid olema ühe terve päeva ema või isa töö juures kaasas ja pärast kogu klassile selle kohta ettekande pidama. Vegal polnud eriti midagi valida, sest tal oli ju ainult isa. Kuid ta oleks võinud kihla vedada, et tema emal, kui see ema üleüldse olemas on, oleks lõbusam töö kui isal. Vega oli istunud terve päeva isa kabinetis ja mänginud kahe hüääniga tripstraps- trulli. Isa istus oma ülikonnas ja muudkui vaigistas teda ja hüääne. Hüäänid ainult naersid. Kui isa oleks neid näinud, oleks ta küllap samuti naernud ning visanud lipsu ja paberid kõrgele õhku.
Isa tuli töölt alati õigel ajal koju, et Vegale õhtusööki valmistada. Vega meelest oli see päeva parim aeg. Sel hetkel polnud midagi muud peale tema ja isa. Nad olid põrandale söögilaua ümber valge kriidiga ringi joonistanud ja isa oli selgitanud, et niimoodi on lihtsam kõigele soovimatule piire seada. Selle joone sees ei tohtinud juhtuda midagi imelikku, ükski loom ega miski muu ei tohtinud nendega liituda. See töötas hästi, kõik loomad seisid esikus ja ootasid ning lasid
Vegal ja isal rahus süüa. Kui isa toitu ette tõstis, küsis ta alati, kuidas Vegal päev oli läinud. Vega teadis täpselt, mida vastata.
„Ja kuidas preilil täna läks?“
„Täiesti tavaliselt. Tegelikult täitsa normaalselt.“
„Midagi imelikku ei juhtunud?“
„Ei. Ainult mitteimelikud asjad.“
„Ja kuidas matemaatika töö läks?“
„Väga hästi. Lasin tindikalal selle ära teha, tema kirjutab kõigi oma kätega väga kiiresti.“
Kui nüüd tundub, et raamat pakub huvi sinu lastele või Sulle endale, siis saad selle tellida otse kirjastusest.