Anna
Neljapäev, 4. aprill 2019, 16.32
Mu kael on verine.
Üksainus tilk, mitte suurem kui tedretähn. Üksnes tibatilluke täpike suures pildis. Minu ees lamab mees, ihu lahti lõigatud ja luud paljad, mustad tõrvaplekilised kopsud kõrvale lükatud, et tuua nähtavale süda. Ja kogu selle verepulma keskel suudan ma mõelda üksnes sellest pisikesest plekikesest, mis söövitab end läbi minu naha nagu hape.
Võtan skalpelli vasakust käest paremasse ja väänan rannet, kuni tunnen naha all rahuldust pakkuvat krõmpsatust. Ruum on nii vaikne, et see heli kajab nõrgalt vastu, põrkudes tagasi külmadelt plaaditud seintelt.
Kõigi ruumis viibijate silmad püsivad minu peal, hindavad käe kindlust, eredate päevavalguslampide all läikivat skalpelli, mille ots roosatab inimese verest. Ja siiski püsivad mu peopesad uurivate pilkude all kuivad ja haare raudne. Kuid kirurgiriiete all põntsutab mu süda nii kiiresti, et ma peaaegu tunnen seda oma suus.
Peteri süda on aga jääkülm.
Härra Downingu kahe pärgarteri šunteerimine oli lihtne senikaua, kuni ootamatult enam ei olnud. Pärast rinnakorvi avamist ja saagimist šunteerisin ummistunud arterid, taastades mehe jalaveenide abil normaalse verevoolu südamesse. Kui ma eemaldan aordilt klemmi, taastan verevoolu ja loputan välja külma kaaliumilahuse, mis südamesse süstituna seda liikumatuna hoidis, peaks Peteri süda meditsiiniliselt esile kutsutud uinakust üles ärkama.
Silmitsen tema laiali tõmmatud rinnakorvi, oodates jõnksatust, krampi, esimest elu näitavat tukset.
Ei midagi.
„Kopsude ventilatsioon välja, palun.“
„Kopsude ventilatsioon välja,“ kordab doktor Burke.
„Tagasi masinale.“
„Tagasi masinale,“ vastab Karin perfusionisti toolilt.
Ulatan skalpelli abilisele ja ootan kõrvulukustavas vaikuses. Kui süda on viimaks tagasi kunstlikule vereringele ühendatud, tunnen pinget ruumist lahkumas nagu kuuma liisunud ohet.
„Anname talle ühe hetke veel,“ lausun mina ja klammerdan aorti. „See vaene asjandus on arvatavasti võhmal.“
„Nagu meie kõik,“ viskab doktor Burke nalja, pilgutades üle prillide mulle toetuseks silma.
See on tähendusrikas žest, aga me mõlemad teame, et ma olen nüüd üksi. Iga lõikus on kuni selle hetkeni ühine pingutus: doktor Burke tegeleb ravimite, intubatsioonitoru ja monitoridega, Karin istub kehavälise vereringe aparaadi taga, kirurgia resident seisab jalutsis ja võtab siirdamiseks jalalt veene, igal spetsialistil on oma abiline. Minu kõrval seisab minu oma – Margot, kes ulatab mulle iga töövahendi ja tampooni. Kuid kui asi puudutab südant, lasub kogu vastutus minul. Kuumalaine kraabib mu selga, torgib abaluude kohal.
Keskendu. Vaatan rinnaõõne üle. Šunteerimine on hästi tehtud: siirikud on korralikud, liitekohad puhtad ja õhukindlad. Oleme andnud südamele aega kosuda, manustanud südame elektrilise aktiivsuse stimuleerimiseks ravimikokteili ning teinud analüüse ainevahetushäirete ja mis tahes probleemi kohta, mis meil võis olla kahe silma vahele jäänud. Olen oma tööd kontrollinud, üle kontrollinud ja korrastanud lootuses, et äpardus juhtus minu tehtud vea tõttu ning ma saan selle viimaks parandada. Mitte millestki polnud kasu.
Heidan pilgu seinakellale. Neljatunnise akna lõpp läheneb kiiresti, pärast seda on südamekahjustus vältimatu. Kui see aeg saab läbi, on iga tiksuv sekund sama hästi kui nael, mida lüüakse patsiendi kirstukaande.
Ülahuulel kirvendab tekkiv higi. Võitlen sooviga seda tupsutada ja kordan omaette kunagi juhendajalt saadud nõuannet. Ära kunagi näita välja närvilisust. Kui sina paanitsed, siis paanitsevad ka nemad. Sa ei saa tuua laeva sadamasse, kui sinu meeskond on üle parda karanud.
Pigistan patsiendi südant rusikasse, surun kokku ja lasen lahti samas rütmis, nagu see on varem ise liigutanud nii palju kordi, ja asetan südame õrnalt rinnaõõnde. Kude on minu haardest muutunud punakasroosaks. Kummalisel moel paistab see peaaegu kaunis, nagu külmaõhetuses põsed.
„Anname talle veel ühe võimaluse,“ ütlen ma, tagajärjed sõnade tagant aimumas.
Sirutan aeglaselt käe, pikendades patsiendi elu nii kaua kui võimalik, ja vabastan aordiklemmi. Verejõgi voolab südamesse. Ikka veel ei juhtu mitte midagi.
Pigistan südant mitu korda, kuid isegi pärast kaaliumilahuse välja loputamist tundub see kummaliselt külm; see on märg ja libe nagu seakärss. Võta end kokku, Peter.
Õlad on pingul, kui ma kummardun laua kohale ja pumpan südant käsitsi kogu oma jõuga. Higi koguneb näole. Margot astub vaikselt ligi ja tupsutab iga tilga kuivaks.
Ma ei tea, kui palju aega on mööda läinud – minut, kümme –, aga kui tõstan pilgu rinnaõõnelt, ise maski taga higist läikides ja hingeldades, taipan, et kogu meeskond vaatab mind üksisilmi, pilgud täis haletsust. Viimaks jõuab mulle kohale. See süda ei tuksu enam kunagi.
Stressivalu pulseerib silmade taga, hellad õlalihased tõmbuvad krampi. Pööran pilgu oma kätele, mis valutavad ja värisevad südame täie jõuga pigistamisest, ja ohkan vaiksemast vaiksemalt.
„Kunstlik vereringe, palun.“
Karin noogutab korraks ja keerab pilgu eemale. Täna sureb üks mees ja meie orkestreerime seda. Mina käsku andes. Tema lülitit vajutades.
„Kunstlik vereringe välja,“ kordab ta.
„Kopsude ventilatsioon välja, palun.“
„Kopsude ventilatsioon välja,“ vastab doktor Burke.
Ja siis me ootame.
Kehavälise vereringe masin seiskub. Voolikud tühjenevad verest, mis naaseb patsiendi vereringesse. Ja siis juhtub vältimatu: liikumatu südame sirge joon monitoril. Masina heli
lõikab meist kõigist läbi, kulgedes operatsioonisaalis kimeda kajana, mis põrkub tagasi igalt aparaadilt ja roostevabast terasest instrumendilt.
Heidan pilgu seinakellale.
„Surmaaeg: 16.53.“
Raamatu saad parima hinnaga otse kirjastusest.