Aino küürutab lähemale. Ukse peal on papitükk, kuhu on tušiga kirjutatud: „ARHITEKT A. AALTO“.
Aino astub trepist alla ja kummardub tolmusest linnusitaga tähnitud aknast sisse vaatama. Põigiti otse akna all on kirjutuslaud. Paberid ja maketid on pilla-palla. Nurgas on midagi kamina ja pliidi vahepealset ja kausis pesemata nõud. Seina on löödud nael, kus ripub palitu. Toolikorjul vedeleb miski, mis näeb välja nagu villased püksid. Tooli peal on viltkaabu. Sees ei paista kedagi.
Aino koputab uksele, ja kui keegi ei vasta, proovib ettevaatlikult linki. Uks on lahti. Pugerikus haiseb sigarettide, higi ja maketiliimi järele. Ta astub kummargil sisse, et pead vastu piita ära ei lööks, ja piilub ringi, vaatab laual olevaid jooniseid. Tuul paiskab ukse tema selja taga kinni, nii et paugatus kajab seintelt vastu. Toa nurgast sööstab seepeale välja mees. Nurgas, pooleldi hämaras on peidus alkoov lavatsiga, kus mees on pikutanud.
„Tere päevast, God dag. Guten Tag, Fräulein. Kuidas saab abiks olla,“ küsib mees kähedal häälel ja silub oma sagris juukseid. Padi on ta põsele joone vajutanud. Alvar ei tunne Ainot ära, aga Aino Alvari küll.
Samasugused kortsus rõivad. Samasugused üsna hoolimatud joonised, mida pole viitsitud lõpuni teha.
Tema ees seisab poiss, kes oli Polusteegi arhitektuuriosakonnas olnud oma kursuse kõige kärsitum. Poiss, kelle pärast professor Armas Lindgren ähvardas käsipuudele meetriste vahedega puutapid panna. „Täiskasvanud inimene peaks taipama, et käsipuid mööda ei lasta alla!“ kõmistas Lindgren, nii et trepikoda kajas. „Sellised pätitembud kuuluvad algkooli juurde!“
„Ma otsin arhitekt Gunnar Wahlroosi bürood,“ ütleb Aino.
„Mispärast?“ pärib Alvar. „Nii omavahel öeldes, härra Wahlroos ei oska projekteerida muud kui küüne. Ja needki on algusest peale vildakad. Muidugi kui te soovite vildakat küüni, siis on Wahlroos täpselt õige valik.“
„Ma lähen Wahlroosi juurde tööle,“ vastab Aino.
„Ah soo. Mis hea pärast?“
Aino ei vasta midagi. Mida sellele vastata? Sellepärast, et Helsingis ei ole tööd. Alvar silub igas suunas turritavaid juukseid ja ringutab siis mõned korrad käsi, küllap see on mingisugune võimlemine, aga ruum ei sobi selleks just kuigi hästi, käed riivavad lage. Aino vaatab laual olevat joonist, nähtavasti on see maja. Piirjoontest ei saa hästi aru, need on mitu korda üle soditud. Aino hoiab paberit käes, aga ei suuda otsustada, mispidi seda peaks vaatama. Visandi all laual on teine paber, selle ülaservas jookseb suurte tähtedega tekst „KUNTSTILISED HAUAMONUMENDID“.
„Kõrvalbisness,“ märgib Alvar. „Mausoleumid, obeliskid, monoliidid. See läheb lehte. Büroo reklaamiks.“
„Kumb?“ küsib Aino. Ta tõstab ühe käega üles korratu joonise ja teisega paberi hauamonumendiga.
Alvar osutab hauamonumenditekstile.
„„Kunstilised“ kirjutatakse ühe t-ga,“ ütleb Aino ja kustutab esimese „t“ ära.
Alvar sügab põske ja istub toolile oma kaabu peale.
„Kena kontor,“ ütleb Aino iroonilisemalt kui kavatsetud.
„Eks ole?“ innustub Alvar. Ta vehib käega, nagu esitleks kuningalossi jahimaid. Liigutus ehmatab hiirt, kes hakkab mööda seinaäärt sibama.
„Kas sa eladki oma büroos?“ küsib Aino. Ta sõitleb end mõttes, et ei teietanud Alvarit, aga on raske teietada noormeest, kes on õppinud samas kõrgkoolis paar kursust temast allpool. Ja lasknud kaksiratsi mööda trepikäsipuid alla. Ja kelkinud, et tal on õpingute ajal vaja ainult kolme musta sokki. Kogu aeg üks pesus ja kaks jalas. Kui soki sisse auk tuleb, värvib ta varba tušiga mustaks, siis keegi ei märka.
„Just nii. Praktilised põhjused,“ vastab Alvar uhkelt. „Tööleminekule ei kulu aega ja selle aja võib ka töötegemisele kulutada. „Tõusen voodist, pööran ringi ja keedangi juba hommikukohvi. Keeran veel korra ringi ja olen töölaua ääres. Ei mingeid üleliigseid samme.“
„Eriti palju tellimusi sul vist ei ole,“ katkestab Aino Alvari jutuvada.
„Rohkem kui teha jõuan,“ vastab Alvar punastades. Ta ajab end kikivarvule. See liigutus on Ainol Polusteegist meeles. Kui Alvari õhinal jutustatud lugu kuulajatele peale ei läinud, tõusis ta kikivarvule ja sai oma lühikesele kasvule niiviisi pikkust juurde. Ja veenvust, vähemalt enda meelest.
Paar paberilehte on põrandale kukkunud. Aino tõstab need lauale. Järjekordsed mitu korda ületõmmatud jooned, millest on raske aru saada, mis on joonistaja peamine mõte. Üks pilt on tehtud hoolsamalt kui muud, sellel kõrgub Kreeka tempel dooria sammastega, samasugune nagu need, mida neil tuli õpingute ajal kopeerida. Täpipealt nagu Parthenon. Fassaadi ees kõrvuti kaheksa nikerdustega sammast.
Kreeka filosoofide asemel lähevad Alvari joonistatud templi eest raudteerööpad ja otsaviilul on tekst „JYVÄSKYLÄ KESKVAKSAL“. Pallas Athena pidurongkäigu asemel on friisil kujutatud rong ja rodu omnibusse. Joonis on Alvari ettepanek uueks rongi- ja bussijaamaks. Jäljendatud otse Ateenas Akropoli künkalt.
„Pea maha,“ pomiseb Aino.
„Kuidas palun?“ imestab Alvar.
„Meenutan lihtsalt Vitruviust.“
Alvar haarab tema käest joonise ja ohkab sügavalt.
„Seda ma kavatsen esitleda linnavalitsusele. Ettepanek linna imidži parandamiseks. Kuidas Jyväskylässe suurlinna õhustikku tuua. See linn on oma olemuselt liiga tagasihoidlik.“
„Selles olen ma sinuga samal arvamusel.“
„Pealegi siin linnas ei ole üleliigseid ööbimiskohti,“ köhatab Alvar. „Sellepärast on praktiline elada töö juures. Kuni ma oma maja projekteerin.“
„Aga kas siin üleval ei ole mitte hotell?“ küsib Aino.
„Räpane koht,“ vastab Alvar peaaegu pahaselt. „Seal ma küll ööbida ei soovita. Häbematu teenindus. Hiired. Prussakad.“
Aino jälgib üle Alvari õla, kuidas hiir on abilaualt leivakannika leidnud ja närib seda. Aino murrab pead, kuidas võimalikult sundimatult minekut teha. Enne on siiski vaja Wahlroosi büroo asukoht välja selgitada.
„Mul on ori,“ teatab Alvar uhkelt, kui vaikus muudkui venib. Ta on leidnud taskust kortsus sigareti ja paneb selle põlema.
„Ori?“
„Abiline. Niimoodi meil arhitektide ringkonnas abilisi kutsutakse.“
Ta ei mäleta mind ikka veel, mõtleb Aino. Ei taipa, et mina olen ka arhitekt. Mis ta õige arvab, mida ma sinna Wahlroosi büroosse tegema lähen? Kas aknaid pesema?
„Ori on maine jaoks tähtis,“ ütleb Alvar suitsurõngaid pahvides. „Kui on alluv, siis saab paremini tellimusi. Ja pangalaenu. Teeb krediidivõimelisemaks. Lisab usutavust. Lisaks kõigele on härra Takala väga osav maketitegija.“
„Kas tema elab ka siin?“ uurib Aino. „Praktilistel põhjustel?“
„Ei,“ vastab Alvar ja silmitseb kitsa keldripugeriku nurki. „Kuigi see oleks käepärane küll. Aga härra Takala saab omadega ise hakkama. Ta elab vanemate juures.“
„Saab omadega ise hakkama. Vanemate juures,“ kordab Aino. Ta ei tea, kas nutta või naerda. Või minema joosta. Ja kempsu oleks ka vaja. Aga see hoovis olnud haisev ja hõredate seintega käimla küll ei meelita.
„Eks Takala elukorraldusel ole omad head küljed ka,“ sõnab Alvar. „Teda toidab keegi teine kui mina. Ja niisiis ei sega tema kõhu korisemine ideede arendamist.“
Aino märkab hauamonumendi reklaami nurgas Aalto arhitektuuribüroo kontaktandmeid: aadress Vabaduse tänav 53 ja telefoninumber. Nii et kuskil siin on seega telefon. Ta võiks siit otse Wahlroosile helistada ja küsida, kuidas kohale jõuda.
„Kas see telefoninumber töötab ka?“ küsib Aino.
„Aga muidugi,“ ütleb Alvar peaaegu solvunult. „Ega seda siis ilmaasjata kuulutusse kirja ei panda. Ma pean kättesaadav olema.“
Aino vaatab ringi. Telefoni ei paista kuskil. Varjuta laelamp on ainuke elektrijuhtmega seina ühendatud ese.
„Kuulutuses on hotelli telefoninumber,“ ütleb Alvar. „Mul on kavas siia kontorisse oma telefon panna niipea, kui finantse leidub.“
Alvar ulatab visiitkaardi. Ainol tuleb end akna poole kallutada, et teksti paremini näha.
Korralikku töövalgustust toas ei ole. Selle aset näikse täitvat aknasse paistev hoovilamp. Enam Aino ei imestagi, miks Alvar laua põigiti akna ette on pannud.
„Valgustus on oluline asi,“ märgib Aino.
„Just!“ vastab Alvar uhkelt. Ta näitab lülitist, kuidas toa ainuke lamp süttib ja kustub.
Siis pakub ta, et võib Aino hotelli vastuvõttu saata, samas saaks ta oma sekretärilt kontrollida, kas talle on helistatud.
„Kas sul on sekretär ka?“ imestab Aino, kui nad välja astuvad ja hoovist tänavale keeravad. „Lisaks orjale?“
„Hotelli töötajad on minu teenistuses,“ selgitab Alvar. „Tõsi küll, natuke vastu tahtmist. Nad vastavad minu eest telefonile ja ülejäänud ajal võivad minu poolest ka hotellitubade reserveeringuid vastu võtta. See on tõhus korraldus. Kui keegi on alati telefoni juures, siis pole mul endal vaja seal valvata, vaid ma saan kontorist väljas oma asju ajada.“
„Mis asju?“
„Äriasju,“ vastab Alvar ja kustutab oma sigareti hotelli vestibüülis kasvava kentiapalmi potti.
Alvar viipab Aino enda järel tammepuust vastuvõtuleti juurde. Ta ütleb, et ta küsiks kõigepealt, kas talle on helistatud, enne kui Aino oma kõne võtab. Kui nii sobib. Ta nimelt ootab tähtsat kõnet pangast.
Aino noogutab. Tal ei ole midagi selle vastu, et Alvar oma asjad kõigepealt ära ajab ja siis tagasi oma keldrikonkusse kaob.
Vastuvõtus seisab lotendavate põskedega mees, Alvar marsib sihikindlalt tema juurde ja palub ette lugeda, kes temaga kõik ühendust on võtnud.
Helistanud ei ole keegi. Selle asemel on saabunud kirjad kahest Jyväskylä pangast, Alvari näoilme ja mõmina järgi otsustades puudutavad need tasumata veksleid.
Soovid edasi lugeda? Raamatu saad tellida parima hinnaga otse kirjastusest.