Loe katkendit seikluslikust suvejutust „Suvi Sommerbys“

Vesta Raamatud
16.07.2024
Ideaalne suveraamat väikestele ja suurtele | Fragment raamatu kaanest, illustratsioon Verena Körting
Ideaalne suveraamat väikestele ja suurtele | Fragment raamatu kaanest, illustratsioon Verena Körting

Kellele meeldivad Astrid Lindgreni raamatud, nendele meeldib kindlasti ka Kristen Boie „Suvi Sommerbys“. See on ideaalne suvelugemine nii väikestele kui ka suurtele, sest loos leidub nii seiklusi, südamlikkust, põnevust kui ka nostalgilist mereäärset suveidülli.

Kui vaadata väikelinnast, mille ainsal tänaval sebivad suvel turistid ja mis talvel on niisama tühi kui ämber enne lüpsi, üle vee, näete linna vastas asuval neemel väikest vana maja.

"Mu jumal, milline ainulaadne asukoht!" ütlevad turistid. "Aga miks see nii vilets välja näeb?"

Sest just nii see siit paistab, mereabajas selles kohas nüüd väga lai ka ei ole.

"See kuulub vanale Ingele," ütlevad kohalikud. Rohkem ei ütle nad midagi.

"Kas seda saab ehk osta?" küsivad turistid.

Kuid kohalikud raputavad pead. „Mitte iialgi!“ ütlevad nad. „Ja pealegi ei olegi see võib-olla nii idülliline nagu te arvate. Sinna ei vii isegi teed.“

Ja tõsi ta on. Inge vana maja juurde pääseb ainult paadiga üle vee, aga enne kui seda proovida, oleks targem Ingelt küsida, kas ta lubab, sest muidu võib halva üllatuse osaliseks saada.

Ega paljud seda teha proovigi. Kõik purjekad, mis sadade kaupa väikelinna sadamas ankrus on, tahavad viimased miilid, mis Läänemereni jäänud, võimalikult kiiresti läbida või mõnikord neemest mööda, teises suunas vana viikingilinnani sõita. Neem purjetajaid ei huvita; mõni ehk proovib vahel pilku läbi vohavate sügisanemoonide, karikakarde ja tokkrooside kaldale heita, aga kui ta ei avasta nende taga midagi peale paari kana, kes rahumeeli maad nokivad, siis ohkab ta vaid ja vaatab parem jälle avamere poole ning jätab väikese maja rahule.

Kusjuures sel suvel oleks ta võinud näha enamatki kui vaid kanu. Aga õnneks on kõik sügisanemoonide taga peidus ja mitte üks hingeline seda ei tea.

/…/

„Seis!“ hüüab hääl, mille Martha oma imestuseks ära tunneb, kuigi kuulis seda ju nii kaua aega tagasi. Madal, kare naisehääl. „See siin on eraomand. Kas te silti ei näinud?“

Ja siis astub vanaema leedripõõsa tagant välja, kummikute, kulunud kampsuni ja plekiliste teksadega vana naine, õhupüss hooletult parema kaenla alla surutud. „Lahkuge otsekohe minu krundilt.“

„Appi!“ karjub Mats ja pillab koti maha. Kuid Schrödersonist hoiab ta kõvasti kinni, kui otsa ringi keerab ja üle aasa tagasi jooksma hakkab. „Ta laseb meid surnuks!“

„Mats!“ möirgab Martha. „Tule tagasi! Seal on lehmad!“

„Mats?“ küsib vana naine ja laseb püssi aeglaselt alla. Kui ennegi oli püssitoru pigem rohu kui laste poole suunatud, siis nüüd veel ainult maa poole. „Mida te siit tahate?“

Seda ütleb ta Annikale. Lõppude lõpuks on tema selle pundi ainus täiskasvanu. Sellegipoolest mõtleb Martha, et õigupoolest peaks nüüd hoopis tema vastama. Tere, vanaema, peaks ta ütlema. Kas sa ei tunne mind ära? See olen ju mina, Martha, sinu tütretütar! Ja see siin on Mikkel, teda sa veel ei tunne, ja see väike, kes tahtis just plehku panna nagu oleks kurat tal kannul, on Mats, teda ei ole sa ka loomulikult veel kunagi näinud. Ja me tulime sellepärast, et emaga juhtus õnnetus ja ta on New Yorgis haiglas ja me ei tea, kuhu mujale me minna võiksime. Kas sul on hea meel?

Ja siis vanaema kallistaks teda ja hüüaks Martha! ja võib-olla oleksid tal jällenägemisrõõmust pisaradki silmis. Nii nagu filmides.

Aga Martha ei ütle üldse mitte midagi ja vanaema ka mitte. Kõik on valesti.

„Ehk võiksite nüüd relva alla lasta?“ ütleb selle asemel Annika ja vaatab veidi kahtlustavalt. Võib-olla küsib ta endalt, kas naise hoolde, kes võõraid relvaga tervitab, võib ikka oma sõbratari lapsi usaldada. Äkki on ta tõepoolest natuke hull? „Mina olen Leonie sõbratar Annika ja need on teie lapselapsed. Kas me võime korraks sisse tulla?“

„Korraks“ on muidugi liialdus. Annikal pole plaaniski koos lastega tagasi sõita. Aga võib-olla ei taha ta seda kohe öelda, lihtsalt siinsamas puude all värava juures.

Vana naine vaatab talle umbusklikult otsa, siis viipab ta relvaga maja suunas. „Kui just tingimata vaja,“ ütleb ta.

„Mats!“ karjub Martha. „Tule tagasi! Kõik on korras!“

/…/

„Teie tütrega juhtus eile New Yorgis õnnetus,“ ütleb Annika. „Ja Nils lendas kohe sinna. Teie väimees.“

„Ma tean küll, kes Nils on,“ ütleb vanaema. Kuid Martha märkab tema näos ärevust. „Ja siis? Kas asi on hull?“

Mis see sulle korda läheb, kas asi on hull või ei, mõtleb Martha. Sa ei suhtle ju oma tütrega kunagi. Sa ei saada talle isegi jõulukaarti. Sul on kindlasti täiesti ükskõik, kui ta on nii hullusti vigastatud, et sureb.

Siis Martha võpatab. Mitte ainult sellepärast, et ta ei tohi mõelda „sureb“, ei tohi mõelda „sureb“ ega ka paljusid muid hirmsaid asju, mida ta ei taha ettegi kujutada. Vaid hoopis sellepärast, et ühtäkki ta mõistab, miks on vanaema jaoks tähtis, kuidas emal läheb.

Vanaema ei taha neid siia! Vanaema saab aru, et kohe tõuseb Annika püsti ja sõidab tagasi. Ja et ta tõi lapsed siia, et vanaema lapselastel silma peal hoiaks, niikaua kui tema tütar seda teha ei saa. Vanaemal on hirm, et ta peab lapsed enda juurde võtma.

„Praegu me veel suurt midagi ei tea,“ räägib Annika. „Nils võtab kindlasti varsti ühendust. Aga hetkel ei ole kahjuks kedagi, kes laste eest hoolitseks. Suvevaheajal on ju peaaegu kõik minema sõitnud ja me siis Nilsiga mõtlesime …“

Vana naine nohiseb.

„Andke mulle teada, niipea kui kuulete, kuidas tal läheb!“ ütleb ta. „Otsekohe.“

Annika noogutab. „Loomulikult,“ ütleb ta. „Ehk annaksite mulle oma telefoninumbri?“

Kõik ootavad vastust. Mats on vahepeal ka Schrödersoni maha pillanud ja kanade juurde hiilinud. Kui poiss hästi ettevaatlikult käsi plaksutab, jooksevad need metsikult kaagutades laiali.

„Ära hirmuta mu kanu!“ hüüab vanaema kurjalt. „Siis nad ei mune!“

Aga Mats on ise ehmunud. „Nad kardavad mind täiega, Martha!“ hüüab ta. Võib-olla on ta isegi uhke? Neid pole muidu just palju, kes väikese Matsi ees hirmu tunneksid. Tavaliselt on see alati Mats, kes teisi kardab.

„Jah, nagu ma ütlesin,“ kordab Annika. Ta ootab.

„Ma olen ju lõppude lõpuks vanaema, eks ju?“ ütleb vanaema, kui näeb, et kanad on taas rahunenud. „Nüüd olen ma korraga jälle vanaema.“

Kui tahad teada, kuidas lastel vanaema juures läheb, miks nad varem oma vanaemast midagi kuulnud ei ole ning miks keegi vanaema maja ümber luusimas ja rüüstamas käib, siis telli raamat siit.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid