Põllud olid lumesulamisveest üle ujutatud, väikestes ojakestes voolas vesi. Koovitajad olid platsi võtnud ja loodus rühkis omaenda meisterlikus rütmis edasi. Jää oli pooliku paadisilla minema viinud, tuul paadikuuri seinal rippunud võrgud katki rebinud.
Elena kõndis mööda mügarlikku randa ja kükitas kivide juurde. Merevesi oli alles külm, kuid andis kannatlikule ootajale soojenemislubaduse. Kivide vahele oli jäänud looduse puhastatud hülgepealuu, selgroost polnud jälgegi. Elena tõstis pealuu lameda kivi peale ja korjas sellele väikesi kivikesi toeks. Olgu hüljes seal veidi aega, kuni tõusuvesi ta kaasa viib.
Kaugelt põlluservast laskus keegi naine ja tõstis märjaks saavaid jalgu kõrgele, kõndis vist esimest korda pori sees. Naine tõstis käe tervituseks kõrgele. Randa oleks ka teed mööda saanud, järelikult oli tulija õue kaudu tulnud. Sammsammult muutus pilt selgemaks, ja Elena ees oli hingeldav Lydia, kingad pahkluuni sopased.
„Jätsin kirstukatte su ema kätte. Ta ütles, et oled siin rannas.“
„Ta on mu ämm.“ Enda arvates ei meenutanud Elena Mantat küll mitte millegi poolest.
„Vabandust, minu viga. Teis on midagi väga sarnast.“
„Selle tekiga poleks mingit kiiret olnud,“ lisas Elena ja vaatas oma jalgu, mis olid hakanud sopa sisse vajuma.
Elena hakkas Lydia juuresolekul kuidagi imelikult rääkima, takerduma. Lydia ei olnud üldse kurva moega, nagu poleks mingeid matuseid olnudki.
Randa hulpinud kalade ja kõrkjate lõhn oli vänge, aga ometi tungis Lydia aroom sellest läbi. Kingad vajusid sügavamale mudasse, Elena tundis, kuidas sukad läksid märjaks ja mudasõõm sundis jalgu tõstma. Lydia kingad olid kindlasti aukudeta. Elena tahtis öelda, et tal pole olnud mahti kingsepa juurde minna, aga see olnuks vale, ta oleks sinna jõudnud kas või iga päev.
Kajakad karjusid valjenevas tuules, Elena ja Lydia tõstsid kordamööda jalgu, kuulatasid seda valju naljakat lurtsatust, mille üle sai naerda. Nad piidlesid taas viivuks teineteist, nende vahel valitses täielik vaikus, kuigi ümberringi mühasid kõik mere hääled. Elena kallutas keharaskust, et kingad jalast võtta, Lydia tegi sama ja haaras ühe käega õlal rippuva fotoaparaadi.
Elena keha tõmbus juba ainuüksi selle mõtte peale pingesse: eelmisest fotost oli tükk aega möödas ja enda arvates nägi ta seal kole välja.
„Tahaksid sa selle kivi peale ronida?“ Lydia võttis aparaadi nahkvutlarist välja. Elena neelatas peaaegu kuuldavalt ja ronis juukseid kõrvade peale sugedes kivile.
„Las juuksed olla nii, nagu nad on.“
Elena vaatas vilksamisi Lydia poole ja sättis end küljetsi. „Aga mu kõrvad on ...“
„Ilusad.“
Elena näole kerkis naeratus, kuigi ta polnud kindel, kas ta pidi fotol naeratama. Kaugel silmapiiril heitis päike läbi pilve valgust. Fotoaparaadist kostis klõpsatus ja Elena söandas end Lydia poole keerata.
Ta laskus mööda kivi pehmesse mudasse ja talle tuli mõte:
„Kas ma tohiksin proovida?“
Lydia kergitas kulmu, tõstis siis fotoaparaadi kaelast ja ulatas Elenale.
„Kui sa sinna vaatad, siis oota üks hetk, et näeksid piisavalt hästi. Siis lihtsalt vajutad pöidlaga siia.“ Lydia näitas sõrmede asendit.
Elena võttis fotoaparaadi sülle, see ei kaalunudki nii palju, kui ta arvanud oli. Lydia ronis kivi otsa, keerutas seal rahutult ja kiikas Elena poole.
„Kas sa võiksid vaadata silmapiiri suunas, nagu uuriksid midagi?“
Lydia noogutas ja keeras end kaugete päikesest valgustatud laidude poole. Elena vajutas pöidlaga päästikule ja kuulis katiku häält.
Nad läksid mööda raja aset täitvat triipu õue poole. Manta liikus põlluservas ja korjas oksi, saagiks mõni üksik pajukiisu. Õue servas, kus tee majast eemale keeras, ütles Elena Lydiale:
„Töö tahab tegemist. Oli tore sind jälle näha, ka fotot vaataksin teinekord meelsasti. On sul alati fotoaparaat kaasas?“
„Ei või iial teada, mida ilusat vastu tuleb.“
Elena noogutas kärmelt ja keeras mäe poole. Manta paistis veidi kaugemalt neil kahel silma peal hoidvat. Kirstutöökoja poole minnes sõitles Elena ennast, et oli olnud nii kohmakas ja tagatipuks hirmsates räbalates, juuksedki alles eelmise päeva palmikus.
Kirstutöökojas oli terve hulk aastate jooksul kogunenud kangaid, kuid ükski neist ei tundunud kleidiks sobivat. Elena tuhnis kõik läbi ja leidis roheka siidriide, millest oleks saanud midagi põlvini ulatuvat. Manta astus kardina tagant üle läve, hakkas juba midagi ütlema, ent pani siis suu kinni.
„Mäletad seda Kotiliesit, kus suvekleidi snitid olid?“ küsis Elena.
„See pükstega naine on su pia segi ajand või?“
„Missa lorised, mäletad seda ajakirja, siuke lahtise kaelusega kleit.“
„Nurgakapis. Natike liiga peen.“
„Mis õmbleja ma olen, kui mul sellised räbalad seljas on?“
„Pole neil sial linnas mingeid erilisi kaltse. Ütlesin talle, ku ta selle teki tagasi andis, et kingad saavad märjaks, ku randa minna, a või ta hoolis, ia, et tekki mulle sülle ei visand, nii kärmesti läks sulle järele. Pildiaparaat oli kah kaasas.“
„Oli jah. Ju see on ta töö.“
„Soh, mis töö see siuke piaks olema?“
Elena vaatas Mantat, kuid ei öelnud midagi. Kleidi lõiked tulid nurgakapist lagedale. Uus kleit tuleb kähku valmis saada, see on tehtav, kui keegi lähipäevil ära ei sure.
Kas tahad edasi lugeda? Raamatu saab kõige parema hinnaga otse kirjastusest.