Loe katkendit uhiuuest raamatust „Messi vs. Ronaldo“

Vesta Raamatud
18.11.2022
Kahe jalgpalli superstaari lugu
Kahe jalgpalli superstaari lugu | Foto: Canva

Messi ja Ronaldo. Iga jalkahuviline teab neid nimesid une pealt. Uhiuuest raamatust „Messi vs. Ronaldo“ on võimalik neist kahest jalgpallimaailma superstaarist veelgi rohkem teada saada.

PROLOOG

Zürich, 2007. aasta detsember

Kaks kõigi aegade parimat jalgpallurit istusid kohmetult Šveitsi ooperimajas, mõeldes endamisi, miks nad üldse kohale olid tulnud.

Üks neist oli kahupäine Lionel Messi, kelle kitsaid õlgu rüütas tume ülikonnapintsak. Ja teine Cristiano Ronaldo, teemandid kummaski kõrvas, seljas smoking, kuigi kutsel ei seisnud „pidulik õhtuülikond“. Kumbki neist ei tahtnud seal olla. Kummalgi neist polnud voli lahkuda.

Nad kükitasid nüüd seal nagu kaks karistada saanud koolipoissi ja selle põhjus oli tühi iste nende vahel. Nende kõige esimesel FIFA maailma parima mängija auhinnagalal – iga-aastasel pidustusel, kus pärjati imepäraseid oskusi, väsimatuid ponnistusi ja hiilati kohmetute naljadega – olid Messi ja Ronaldo valitud peaaegu, aga mitte päris maailma parimaks jalgpalluriks. Selle au osaliseks oli saanud hoopis brasiillasest keskväljamees nimega Ricardo Izecson dos Santos Leite ehk lühidalt Kaká, kes oli nüüd laval auhinda vastu võtmas. Ta oli Messist ja Ronaldost vanem ning vähemalt nende kahe arvates jäi ta neile jalgpalliplatsil alla.

Ooperimaja sametist toolidel jagas seda arvamust veel vähemalt kaks inimest. Üks neist oli endine ööklubi promootor Jorge Mendes, silutud soenguga portugallane, kes oli end taasleidnud jalgpalliagendina ja vedas nüüd Ibeeria poolsaare ja Lõuna-Ameerika pallureid mööda Euroopat ringi. Ronaldo saamine sellele lavale oli olnud tähtsaim osa tema hoolikalt punutud plaanist, kuidas teha oma kliendist planeedi rikkaim sportlane.

Teine saalis viibiv Jorge tundis veelgi suuremat nördimust. See oli Jorge Messi, Lioneli isa, kes veetis suurema osa ajast endiselt Argentinas, kodulinnas Rosarios. Napilt seitse aastat oli möödas päevast, kui ta lükkas tihkuva poja Hispaaniasse suunduvale lennukile lootuses, et tollel õnnestub FC Barcelonas treeneritele silma jääda. Nüüd oli see endine metallitehase vahetuseülem samuti agent – üheainsa kliendiga, kes kandis juhtumisi temaga sama perekonnanime – ning üritas endale selles spordimaailma kõige armutumas ametis kobamisi teed rajada.

Sel õhtul said nad kõik olulise õppetunni. Sedasorti auhinnagaladel polnud jalgpallis varem erilist tähtsust olnud. Ainsad olulised auhinnad jagati kätte palliplatsil, pärast rasket jõupingutust ning kõik kandsid seal lühikesi pükse, mitte moemajade ülikonda.

Kuid see kõik oli nüüd muutumas. Nad olid selle mänguga üles kasvanud ning varem polnud seal nähtud sellist kahe solisti vahelist rivaliteeti, mis tervele ajastule oma märgi jättis. Tol õhtul Zürichis ei osanud keegi ennustada, et need kaks teiseks ja kolmandaks

jäänud noorukit muudavad jalgpalli olemust, teevad meeskonnaspordist individuaalala. Ebatavaline küll, kuid auhinnagaladest sai nende lahinguväli – niipea kui Messi ja Ronaldo seal võitma asusid.

/…/

Häda oli vaid selles, et 2000-ndate keskpaigas hakkas jalgpallitaevas tuhmiks tõmbuma. Neli meest, kes olid 1996. kuni 2005. aastani kõik auhinnad omavahel ära jaganud, olid nüüd karjääri lõpusirgel. Vanus ja kehakaal olid jälje jätnud Madridi Reali galáctico’dele – Zinedine Zidane’ile, Luís Figole ja brasiillasele Ronaldole. Kahekordne maailma parim jalgpallur Ronaldinho ei suutnud aga öö läbi kestnud rannapidude kõrvalt Barcelona mängudeks kuidagi aega leida. Jalgpallipüramiidi tipp oli 2006. aastaks nii õhukeseks kulunud, et maailma parima, kõige vaimustavama talendi aunimetus läks Fabio Cannavarole. Kaitsemängijale. Nüüd oli siis Kaká kord.

/…/

Mossis noorukitele tegi asja veelgi hullemaks see, et samasuguse etenduse olid nad juba kaks nädalat varem Pariisis Ballon d’Ori galal läbi teinud. See oli teine aasta parima mängija auhind, mis hiljem FIFA omaga kokku löödi. Üllatusmoment oli sellega veidi rikutud. „Ausalt öeldes oskasin seda juba natuke oodata,“ ütles Kaká. „Võitsin ju Meistrite liiga ja olin ka turniiri parim väravakütt… See sai otsustavaks. Tuleb olla võitjameeskonnas.

/…/

Väärikuse viimsedki riismed rööviti kaotajatelt kutsega lavale, et fotograafidele poseerida. Pelé oli mõlemale juba väikesed auhinnad üle andnud, pisemad kui Kakál, enne kui aru sai, et oli nad omavahel segamini ajanud. Kuidagi oli tal õnnestunud teise koha auhind Ronaldole ja kolmanda oma Messile anda. Blatter hüppas vahele ja jagas auhinnad jalgpalligeeniuste vahel ära, et igaüks ikka õige autasuga poseeriks. „Teine, teise koha oma Lionelile,“ teatas üks kahest saatejuhist laval maailma jalgpallis nii tavapäraseks saanud euroopapärase aktsendiga inglise keeles. „Kas vahetaksite need palun ära?“

Hetkeks tundis Ronaldo peaaegu piinlikkust – niipalju kui see tema puhul üldse võimalik oli. Juba üksi see, et ta oli sellele üritusele kohale tulnud ja siin auhinnata jäänud, oli parajalt plass, ent nüüd suutis miski selle veel üle trumbata: ta oli siia kohale tulnud ja nüüd kästi tal auhind Messile ulatada. Nad vahetasid teise ja kolmanda koha trofee ja Ronaldo ihkas südames, et ooperimaja põrand ta lihtsalt endasse neelaks. Seda aga ei juhtunud ning tal tuli vastu võtta veel viimane hoop. „Eks sa üritasid, eks sa üritasid,“ kostis üks saatejuhte ja rahvas itsitas naerda. „Ent sul ei õnnestunud.“

Tal ei õnnestunud naeratust näole manada. Ronaldo ja Messi olid sunnitud kuni tseremoonia lõpuni lavale seisma jääma ja kuulama, kuidas orkester esitas õhtu lõpetuseks „Tõotuse laulu“ muusikalist „Mees La Manchast“. Nad ei olnud siia Broadway esitusi kuulama tulnud. Ja kohe kindlasti polnud nad siia kaotama tulnud.

Ent nagu hiljem selgus, ei jäänud see probleem pikaks püsima.

Järgmine kord, kui keegi teine peale Ronaldo või Messi maailma parimaks nimetati, saabus alles 11 aastat hiljem, 2018. aastal. Kaká võis ju võitjameeskondadest rääkida, aga sellest auhinnast sai maailma populaarseimal meeskonnaalal isikliku saavutuse tegelik mõõdupuu – ning peale selle ka auhind, mis Messit ja Ronaldot enim huvitas.

Sellel areenil sai neid vaadelda meeskonnakaaslastest ja oludest sõltumatult. Just sellest sai kõigi aegade parima mõõt, Messi või Ronaldo, Ronaldo või Messi. Üks või teine neist kahest noppis jalgpalli kõrgeima isikliku autasu igal aastal terve ajajärgu jooksul, kümnendi jooksul, mida jalgpalliajaloos jäävad iseloomustama nende kahevõitlused, nende hämmastav statistika ja neist maha jäänud varemed.

Kuidas need kaks meest selle kõik on saavutanud? Telli raamat siit ja saad teada.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid