Ma võtan odava hotellitoa ja viskan seljakoti voodile. Põrandat katab inetu kollane vaip, kuid aknast avaneb vaade künkajalamil laksuvale fjordiveele. Veeriba taga kerkivad hallid mäed, mida lõikavad lumesooned. Vähem lund kui seal kunagi oli. Soojem maailm. Sellal kui mu sülearvuti käivitub, pesen oma soolast nägu ja harjan katuga kaetud hambaid. Dušš kutsub, aga kõigepealt pean oma tegevuse logiraamatusse kandma.
Ma panen kirja kolme randtiiru märgistamise ja avan seejärel jälgimistarkvara, kopsud täis õhku, mille väljahingamiseks olen liiga närvis. Vaatepilt, mida pakuvad plinkivad punased tulukesed, paneb mu kergendusest sulama. Mul polnud aimugi, kas see töötab, aga seal nad on, kolm väikest lindu, kes lendavad talveks lõunasse ja – kui kõik läheb plaani kohaselt – võtavad mind endaga kaasa.
Kui olen duši all käinud, end küürinud ja soojalt riidesse pannud, pistan mõne paberi seljakotti ja lähen välja, peatudes veidikeseks vastuvõtulaua juures, et küsida noorukeselt administraatorilt, kus on parim kõrts. Ta uurib mind, ilmselt püüdes otsustada, millisele vanuserühmale mõeldud meelelahutust ta peaks soovitama, ja ütleb siis, et katsugu ma õnne sadamakõrtsiga. „Veel on ka Klubben, aga minu arvates on see teile liiga ... vinge.” Ta lisab sellele itsituse.
Ma naeratan ja tunnen end iidvanana.
/…/
Hilisest õhtutunnist hoolimata paistab päike ikka veel eredalt – sel aastaajal ta täiesti ei loojugi. Peale kõrtsi ette torude külge seotud tukkuvate koerte on näha vana meest, kes nõjatub vastu seina. Kohalik, arvestades, et tal on pintsak T-särgi peal. Mul hakkab külm ainuüksi teda vaadates. Lähemale jõudes märkan, et midagi on maas, ja kummardun, et üles võtta rahakott.
„On see teie oma?”
Mõni koer ärkab ja silmitseb mind pinevalt. Mees teeb sama ja ma taipan, et ta pole nii vana, nagu olin arvanud, ja et ta on ka purupurjus. „Uteqqissinnaaviuk?”
„Huh ... Vabandust. Ma lihtsalt ...” Ma tõstan veel kord rahakoti.
Ta näeb seda ja tema näole ilmub naeratus. Selle soojus on jahmatav. „Niisiis inglise keel?”
Ma noogutan.
Ta võtab rahakoti ja pistab taskusse. „Aitäh, kullake.” Ta on ameeriklane, tema hääl on kui sügav ja kauge tümin, mis üha valjeneb.
„Ärge nimetage mind kullakeseks,” ütlen leebelt, samal ajal teda lähemalt silmitsedes. Halliseguste juuste ja paksu musta habeme all on ta ilmselt hilistes neljakümnendates, mitte kuuekümnene, nagu näis esimesel pilgul. Kortsud ääristavad tema heledaid silmi. Ta on pikk ja kühmus, nagu oleks püüdnud terve elu lühem näida. Temas on suurust. Suured käed ja jalad, õlad ja rind, nina ja kõht.
Ta kõigub kergelt.
„Kas teil on kusagile jõudmiseks abi vaja?”
See toob talle jälle naeratuse näole. Ta hoiab mulle ust lahti ja paneb selle siis meie vahel kinni.
/…/
Ma olen jõudnud oma liiga kallist veinist vaevalt lonksu võtta, kui näen jälle meest kõrtsiesiselt. Nüüd on ta veepiiril, tuul sasib tema habet ja piitsutab paljaid käsivarsi. Ma silmitsen teda uudishimulikult, kuni ta otse fjordi sammub ja vee alla kaob.
Mu vein ähvardab ümber minna, kui end pukilt alla libistan. Mehe veepinnale ilmumisest pole märkigi. Ei nüüd ega nüüd ega nüüd. Jumal – ta ei tule tõesti enam pinnale. Mu suu avaneb hüüdeks ja plõksatab siis kinni. Selle asemel ma jooksen. Ukselt laudisele, alla mööda jääst nii libedaid puitastmeid, et ma kukun peaaegu istuli, külma porisesse kaldamudasse. Kusagil läheduses haugub koer kõrgel häälel paaniliselt klähvides.
Kui kaua võtab aega surnuks külmumine? Sellises vees mitte eriti kaua. Ja mees pole ikka veel pinnale tõusnud.
Ma sukeldun fjordi ja ...
Oh.
Mu hing lendab läbi pooride imetult välja.
Külm on tuttav ja metsik. Hetkeks see haarab mu ja sunnib mind kongi, värvitud kivikongi, mida ma tunnen nagu armastaja, sest veetsin seal neli aastat, ja kuna külm saadab mu tagasi, veedan liiga palju väärtuslikke sekundeid, soovides olla surnud, lihtsalt et see kõik oleks möödas, kohe praegu, ma ei suuda kauem oodata, minus pole ühtegi osa, mis poleks lõpetatud ...
Selgus naaseb rusikahoobina kopsudesse. Liigu, annan endale käsu. Ma olen külma alati hästi talunud – kunagi ujusin külmas vees kaks korda päevas, aga see oli nii ammu, et ma olen unustanud, olen pehmeks läinud. Ma tõukan oma veest rasked rõivakihid all nähtava suure keha poole. Tema silmad on kinni, ta istub fjordi põhjas ja on kõhedaks tegevalt liikumatu.
Mu käed jõuavad aegamisi tema kaenlaaukudeni. Ma lükkan end merepõhjast üles ja tirin teda kohutavalt õhku ahmides veepinna poole. Nüüd ta liigub, hingab suure sõõmu õhku ja sumab mind kätel kandes veest välja, nagu oleks tema päästnud minu, mitte vastupidi, ja kuidas kurat see küll juhtus?
„Mida sa teed?” ähib ta.
Sel hetkel pole mul sõnu; mul on nii külm, et hakkab valus. „Sa olid uppumas.”
„Ma lihtsalt kastsin end vette, et kaineks saada!”
„Mida? Ei, sa ...” Ma lohistan end mööda kallast kaugemale. Tegelikkus jõuab aegamööda kohale. Mu hambad plagisevad nii tugevasti, et kui ma naerma hakkan, paistan vist küll hullumeelsena. „Ma arvasin, et sa vajad abi.”
Ma ei suuda päriselt meenutada loogikat, mis mu selle hetkeni tõi. Kui kaua ma ootasin, enne kui jooksma hakkasin? Kui kaua ta vee all oli?
/…/
Kuigi dušš on nii kuum, nagu olla saab, on mul ikka külm. Mu ihu on tulipunane, kõrvetatud, aga ma ei tunne seda. Ma tunnen vaid oma parema jala kaht varvast, mis kirvendavad, nagu naaseks neisse soojus; kummaline, sest need lõigati mõni aasta tagasi maha. Aga ma tunnen neid fantoomvarbaid ju sageli ja just praegu häirib mind miski muu – see, kui hõlpsalt läks mu vaim tagasi kongi. Mind hirmutab, kui lihtne oli vette sukelduda, selle asemel et appi karjuda.
Mu uppumisvaist.
Nüüd, kui mul on seljas viimne kui rõivaese, leian pastaka ja paberi, istun vildaka laua taha ja kirjutan kohmaka kirja oma mehele.
/…/
Vesi oli nii külm, Niall. Ma arvasin, et see tapab mu. Hetkeks soovisin seda.
Kuidas me selleni jõudsime?
Ma tunnen Sinust puudust. Seda tean kõige paremini. Kirjutan homme.
F x
Ma pistan kirja ümbrikusse ja kirjutan peale aadressi, seejärel panen selle teiste juurde, mida ma pole veel ära saatnud. Taju naaseb mu jäsemetesse ja sooned tuikavad korrapäratult, milles ma tunnen ära sideme erutuse ja meeleheite vahel. Ma soovin, et selle tunde tähistamiseks oleks sõna. See on mulle nii tuttav, võib-olla peaksin sellele ise nime andma.
Igatahes on õhtu varajane ja mul on töö teha.
Ma pole kindel, millal ma esimest korda sellest reisist unistama hakkasin või millal sai see nii suureks osaks minust nagu vajadus hingata. See oli ammu, või vähemasti tundub nii. Ma pole seda ise välja mõelnud; see neelas mu tervenisti alla. Alguses oli võimatu rumal fantaasia: kujutlus koha muretsemisest kalalaeval, et selle kapten viiks mu nii kaugele lõunasse, kui suudab; idee järgneda linnu rändele, kõige pikemale loomulikule rändele kõigi elusolendite seas. Kuid tahe on võimas asi ja minu oma on nimetatud kohutavaks.
Kui tekkis raamatu vastu huvi, saad selle tellida siit.