HILJEM PAISTSID HIRSCHI telefoni fotodel temavanused naised, kolmekümnendate keskpaigas ja sama erinevad kui nende lapsed. Esimesena ilmus nähtavale Katie ema, kes lõi juhipoolse ukse kinni ja sammus maja poole. Tal olid teksapüksid, T-särk, kulunud tossud ja kõvasti südikust: verandale lähenedes saatis ta Hirschile terava pilgu. Ta oli kõhetu nagu ta tütargi, tumedapäine ja kõigutamatu. Jacki ema tuli tema järel, väljudes Volvost järk-järgult: lükkas ukse õrnalt kinni, surus, kuni see klõpsatas, ja nihkus siis ümber auto nina, nagu ei tahaks tolmu üles keerutada. Hirsch mõtles, kas ta oli paremat kätt vigastanud. Ta hoidis seda rindade all, sõrmed rusikasse surutud.
Samal ajal peatus Katie ema verandatrepi ees. Ta vaatas vilksamisi tütre poole. „Kõik kombes, kullake?“
„Pole probleemi.“
„Väga hea, väga hea.“
Kõrgepingest laetud pilk tabas Hirschi täisvõimsusega. Kuradi uskumatu värk, mõtles ta ja sirutas käe välja. „Tere! Paul Hirschhausen, Tivertoni jaoskonnast.“ Ja lisas naeratades: „Kutsuge mind Hirschiks.“
Naine põrnitses teda, tema kätt ja jälle tema nägu. Siis tema raevukus äkitselt taandus. Mees polnud veel pääsenud, aga tema kätt võis suruda. „Wendy Street,“ sõnas ta. „Ja see on Alison Latimer.“
Hirsch noogutas tervituseks. Latimer vastas naeratusega, tegu oli hädise katsega soojust otsida. Ta oli pikk, blond ja õige kena, aga sellisel ennast pisendaval moel, nagu tal poleks mingeid ootusi ja ta oleks pettumusega vana tuttav. Aga mida mina ka tean, mõtles Hirsch. Ta oli paljusid inimesi valesti mõistnud ja selle eest oma vitsad saanud.
„Kas midagi on valesti?“ pahvatas Alison.
„Ei midagi väga hullu, aga me peaksime ühest asjast rääkima.“
Enne kui ta täpsustada jõudis, küsis Wendy Street: „Kas te olete Tivertonis uus?“
„Jah.“
„Ja teid saatis Kropp Redruthist.“
„Jah.“
„Faan-tastiline,“ venitas ta.
„Milles probleem?“
See, mis järgnes, võis olla õlakehitus, aga siis naeratas naine tema rebenenud pükste peale ja pruunidesse silmadesse ilmus hetkeks soe särav pilk. „Kas lapsed andsid kere peale?“
„Täitsa mu enda süü,“ sõnas Hirsch.
„Ahah. Nii, te tahtsite millestki rääkida?“
Hirsch pisendas asja ja otsustas millegipärast Kroppi kõne mainimata jätta. Ta seletas, et kuulis möödudes laske ja leidis lapsed püssiga mängimas.
Alison Latimer näis löödud. „Oh, Jack.“
Jack lõi pilgu maha. Katie seisis, käed rinnal risti, ja põrnitses üle aia kaugusesse. Aga Wendy Street kordas: „Te lihtsalt juhtusite oma maasturiga mööda sõitma ja kuulsite laske.“
Nüüd muutis Hirsch hääletooni pisut karmimaks: „Puu vedeles risti üle tee. Kui ma välja tulin, et seda eest ära lükata, vihises kuul peast mööda.“
Okei?
See mõjus. Naised olid heitunud. Nad pöördusid laste ja siis jälle Hirschi poole, kostitasid neid vabanduste ja süüdistuste tulvaga. „Kuulge,“ sõnas ta, „midagi ju ei juhtunud. Aga ma arvan, et edaspidi tuleks püssi luku taga hoida.“ Ta tõi relva Hiluxist ära ja ulatas Jacki emale. „Kas sel luba on?“
Alison noogutas. Ta hoidis püssi pisut kohmakalt, nagu oleks ta parem käsi nõrk, ja lükkas luku vasakuga lahti. Tema kaunis vanamoodne teemantsõrmus välgatas selle liigutuse juures punakalt. Alison viipas püssiga ja näitas talle tühja rauda. Ta oli imekena naine, pingest ja puudusest pakitsev; ta seisis jäigalt, nagu oleksid ta liigesed kanged. Ta pomises vaikselt: „Võin teile pabereid näidata, kui tahate.“
„Pole vaja,“ lausus Hirsch, teades, et peaks kontrollima. Aga ta polnud siin kurjategijate keskel. „Kuulge, te peate talu ja pole paha, kui teil on paar püssi käepärast, aga hoidke neid luku taga, et lapsed kätte ei saaks. Ilma järelevalveta lasta ei tohi.“
Kogu selle aja pildus Wendy Street oma naabrit pinevate pilkudega. Alison tundis survet ja puhkes nutma. „Anna andeks, Wen, ma ei ...“
„Allie, sa ju tead, kui väga ma tulirelvi vihkan.“
Siis Street leebus ja puudutas teise naise käeselga. „Palun, palun, palun hoia neid luku taga.“
„Jah.“
Ta pöördus laste poole: „Ja teie kaks, rohkem laskma ei lähe. Okei?“
„Okei,“ vastas Jack. Katie ei nõustunud ega vaielnud vastu.
Wendy polnud veel lõpetanud. Tema sõrmed sulgusid ümber Hirschi käsivarre. „Paar vaikset sõna?“
„Muidugi,“ vastas ta üllatunult.
Naine viis ta oma auto juurde ja Hirsch ootas, jälgides maja, teist ema ja lapsi. „Milles asi?“
„Ma ei tunne teid, ei tea, kas teid saab usaldada.“
Selle peale polnud midagi öelda.
„Ma õpetan Redruthi keskkoolis.“
„Hästi.“
„Olen näinud, kuidas seersant Kropp ja tema mehed inimesi kohtlevad.“
Hirsch hõõrus lõuga. „Ma ei tea sellest midagi, olen siin uus. Kuidas see Jacki ja Katiesse puutub?“
„Hea küll.“ Wendy tõmbas hinge. „Ma annan teile võimaluse ... Peaksite teadma, et Allie abikaasa on kiusaja. Ta ei reageeriks hästi, kui sellest kuuleks. Ja ta kuuleb kindlasti, sest ta on seersant Kroppi semu.“
Ühesõnaga, mõtles Hirsch, ta tahaks, et ma selle kohta suu peaksin.
„Eeldan, et te peate protseduuri järgima,“ sõnas Wendy kibedalt.
„Noh, protseduuridel ja protseduuridel on vahe,“ tähendas Hirsch.
Naine hindas teda kiirelt, pea viltu, ja noogutas siis vargsi. Ja hammustas alahuult, nagu oleks liiga kaugele läinud.
Hirsch jätkas: „Kui härra Latimer on oma perega vägivaldne, võin nad tugiorganisatsiooni juurde suunata. Seersant Kropp ei pea teada saama.“
Pinge Wendy Streeti hoiakus muutus, kuid ei kadunud. „Praegu on tähtis see tulistamise juhtum. Kui peate sellest ette kandma, siis peate – aga parem, kui te seda ei teeks.“
Hirsch vastas oma versiooniga napist noogutusest. „Piirdume õige sõbraliku hoiatusega. Iseasi, kui keegi oleks viga saanud või kuul oleks mu auto katuse läbistanud.“ Ta peatus. „Mõelge, milline paberimäärimine.“
Ta sai vastuseks naeratuse, aga õige napi; naise hambad puresid jälle alahuult. Ta heitis mureliku pilgu lastele, kes neid teraselt jälgisid. Nad teadsid, et siin sõlmiti mingit kokkulepet.
„Ma ei tea, kuidas – ma ei tea, kus püss oli, kust nad kuulid võtsid või kelle mõte see oli –, aga ma vist tean, miks.“
Bitter Washi teel möödus neist auto, mille rattad sõtkusid vihmavee, tolmu ja kiviklibu üürikest massi. Hirsch kuulis seda selgelt ja märkas nüüd, et tunneb maakoha lõhnu: eukalüpt, mänd, roosid, muru ja õietolm, kerge sõnniku- ja lanoliininoot. Ta taipas, et käekriimustus kipitas. „Pullar ja Hanson,“ ütles ta.
Naise suu vajus lahti. „Nad rääkisid teile autost, mida eile nägid?“
„Jah.“
Wendy seadis käed risti. „Ma tean, et need polnud ilmselt Pullar ja Hanson, aga asi on selles, et nad kardavad. Sellest peale, kui lugu uudistes mainiti, hakkas Katie kõike kirja panema. Jack näeb õudusunenägusid. See laskmine oli enesekaitse.“ Hiluxist kostis korraga
ragisevaid kraaksatusi ja sahinat. „Vabandage mind.“ Hirsch sirutas käe autosse ja võttis raadio. Seersant Kropp nõudis tema asukohta.
„Nuusin ringi, seeru,“ lausus Hirsch, jälgides, kuidas Wendy Street verandale tagasi läks. „Mingist tulistamisest pole jälgegi.“
„Noh, kobi siis Muncowiesse. Otsi üles keegi härra Stewart Nancarrow, kes oli teel Broken Hillist Adelaide’i, tal on Uus-Lõuna- Walesi numbrimärgiga valge Pajero ja ta on kusagil maanteel.“
Hirsch kritseldas informatsiooni märkmikusse. „Mis põhjusel?“
„Surnukeha teeservas.“
Kui tahad teada, kes need tegelased täpselt on ning kuidas lugu edasi läheb, saad raamatu tellida siit.