Lugu algab Natsi-Saksamaa sõjatehase viimaste päevade kirjeldusega aastast 1945, mil Saksamaal sai selgeks, et sõda ei ole enam võimalik võita. Tehase salakavalal ja töölisi alandaval direktoril Weberil ei jää üle muud, kui see koos endaga hävitada, aga ootamatute valetõlgenduste ja ennastsalgavalt valetava sekretäri tõttu saab direktorist pärast sõja lõppu hoopis positiivne kangelane. Nii nimetataksegi tänapäevase Müncheni lähedal asuv uusasula Weberhöheks ning just sinna kolib oma perega elama Martin Kühn, kelle kodu ümbrusest saab edasiste sündmuste tulipunk.
Martin Kühn on 44-aastane politseinik, kel on probleeme oma naise ja lastega, kes ei teeni piisavalt, et lubada endale uut autot või tütrele poni ning kellele tundub, et tema maja keldris on miskit imelikku. Muidugi peab ta tegelema igapäevase politseitööga, mis pole meelakkumine. Eriti siis, kui kaduma läheb tüdruk tema enda naabruskonnast ning tundmatu vanamehe laip leitakse otse ta aia tagant. Ka naaber paistab politseinikule kohati kahtlane, aga samal ajal on ta ainus inimene, kellele Kühnil on võimalik vahel südant puistata.
„Kühnil on tegemist“ on Jan Weileri neljas romaan, aga esimene kriminaallugu. Kui autor oma ideed kirjastajale tutvustas, siis kirjeldas ta peategelast kui meest, kellel mõtted pidevalt peas tiirlevad, kes ei suuda enam millelegi keskenduda ega suuda seetõttu enam ka otsuseid langetada. Weiler ongi suutnud väga hästi tabada politseiniku ja pereisa peas toimuva mõttevoolu piinavat järjekindlust ning edasi anda seda, kuidas mees tasapisi elukriisi sattus.
Mis minust küll saab? Mis minust on saanud? Mul on tähtis amet. Kusjuures: ühiskond saab minuta ka hakkama, aga ilma korraliku prügiveota mitte. Kui prügiauto tuleb, pean nendega rääkima. Nad ei võta kõike kaasa. Homme on meil lillemulda vaja. Või ülehomme? Ei. Homme on laupäev. Ma lubasin. Neetud, mida ma just mõtlesin? Ma olen ka prügivedaja. Olen juba veerand sajandit politseis, palgaaste A12, tase 6, kaks last, see teeb 3421 eurot ja 75 senti.
Raamat räägib igapäevaelu üha kasvavatest nõudmistest, milles võivad end ära tunda paljud inimesed, olenemata erialast, kus nad leiba teenivad. On ju paljudele tuttav olukord, kus kodu on ostetud laenuraha eest, argipäevas võtab võimust rutiin, abikaasaga on lähedus justkui kadunud, aga silm jääb iseenesest pidama vastassoost atraktiivsele tundmatule, kodus kasvavate teismelistega ei ole võimalik ühist keelt leida ning mis kõige hullem, ka elumõte on kuskile plehku pannud.
Autor teeb omapäraseid vahelepõikeid, näidates, kuidas Kühni peas mõtted sihitult ringi tiirlevad, ajades teda samal ajal nii segadusse kui ka viies lähemale probleemide lahendamisele.
Sa ei olnud lõbumajas. Valetaja. Seda peab oskama. Valetada nimelt. Kurjategijad on alati head valetajad. Sellepärast ei saanudki minust kurjategijat. Mida sa oma topsis segad? Kas mälestusi oma kuritegudest? Kas üritad neid laiali ajada nagu pipart tomatimahlas? Nagu pipart veres? Kas see ongi see? Veri? See, mis sulle praegu pähe tõuseb. Nagu mullegi. Jumal, kui halb mul on. See on mürk meie keldris, laenumaksed, mis ülespoole mullitavad, hobusesõnnik, kirvega Eddie.
Kõige muu kõrval tuleb peategelasel rinda pista ühe painava saladusega minevikust. Ta teab, et on miski, mis teda häirib ja mille juured ulatuvad tema lapsepõlve, aga tõele jälile saamine ei ole lihtne. Kui see lõpuks õnnestub, aitab see lahendada ka Kühni uurimise all olevat kuriteo.
Kui mõtlete, kust peategelane oma nime sai, siis Weiler on toonud päevavalgele ka huvitava fakti, et ta laenas selle kunagiselt koolivennalt, kes pidas ideed päris lõbusaks. Muide, kühn on saksa keeles julge. Kas pole sobiv nimi politseinikule?
„Kühnil on tegemist“ osutus Saksamaal väga populaarseks ning raamatu ainetel on valminud ka film. Lisaks on Weiler kirjutanud juba teise ja kolmandagi Kühni raamatu, mille ilmumist on oodata ka eesti keeles.
Jan Weiler
Tõlkinud Eve Sooneste
256 lk, 140x210, pehmed kaaned
Vesta Raamatulaadal on märtsis kõik põnevuslood eriti soodsa hinnaga!