See on naise ärkamise lugu, kes on liiga kaua olnud „õige“ ja „tasakaalukas“ ning ühel päeval enam ei suuda. Lisaks on seal kihte, mida lahti koorides saad aimu inimhinge keerukusest, aga on ka põnevaid saladusi, mille lahti muukimiseks on vaja mängida detektiivi.
Peategelane Astrid Lindäng on tüüpiline Rootsi keskklassi naine – korrektne, viisakas, usaldusväärne. Ta on üles kasvatanud kaks last, toetanud oma meest, olnud kohusetundlik töötaja. Ühel hommikul tuleb ta duši alt ning näeb, kuidas mees oma kohvreid pakib. Ei ühtegi selgitust, ei ühtegi draamat – ainult külm rahu, kokku volditud ülikonnad ja tühi riidekapp. Suuremeelne mees ei taha uue armastuse juurde minnes tükkigi Stockholmi majast, vaid lepib suvemajaga Dalaröl. Astridi maailm variseb siiski kokku. Vaikselt, ilma kärata. Teda jääb painama üksainus tunne – häbi. Adolfsson oskab väga täpselt kirjeldada seda vaikset lagunemist – seda, kuidas inimene jätkab argitoiminguid nagu automaat, aga sees on must auk.
Ühel kuumal suvepäeval, kui Astrid lõpuks ujuma läheb ja satub äikesetormi kätte, muutub kõik. Välgulöök on pööre nii otseselt kui sümboolselt. Esimest korda tunneb ta tõelist viha. Puhast, vabastavat, ausat viha.
Ja siit algab teekond, mis on korraga naljakas, valus ja uskumatult eluline. Astrid hakkab ütlema asju, mida ta varem poleks uneski välja öelnud. Kui ta töökoosolekul pahvatab välja, mida arvab, palutakse tal diskreetselt lahkuda. Aga see, mis tundub algul katastroofina, annab talle hoopis vabaduse.
Astrid otsib üles oma lapsepõlvesõbra – naise, kellega ta pole kolmkümmend aastat rääkinud, sest sõbranna tegi minevikus midagi, millega Astrid ei suutnud leppida. Aastakümneid hiljem tuleb vana haav uuesti avada. Selles liinis on midagi sügavalt äratuntavat: kuidas lapsepõlve tunded ja solvumised jäävad meie sisse ja kui kaua võib kesta vaikus, enne kui julgeme jälle rääkida.
Kui nii sobib öelda, siis värskendav on see, et kogu loos leidub saladusi, mis ei piirdu ainult truudusetusega. Lugu läheb sügavamaks, kui selgub, et minevikus on veel midagi peidus – midagi, mis seob omavahel Astridi abikaasa ja naise pärandi. See annab loole lausa põneviku mõõtme, kuid detailid avanevad aeglaselt, just nii, et lugeja saab need ise samm-sammult avastada.
Astridi teekond vihateraapiasse on raamatu selgroog. Ta peab läbima kümme seanssi, et mõista, miks ta tegelikult vihastas ja mida see viha talle tähendab. See, mis alguses tundub karistusena, muutub lõpuks ärkamiseks. Adolfsson näitab, et viha ei pea olema hävitav jõud – see võib olla ka vabanemine, viis hakata lõpuks iseenda eest seisma.
Hoolimata tõsisest teemast on raamat täis elulist huumorit. Astridi sisemonoloogid on teravad ja täpsed, tema tähelepanekud inimeste kohta tabavad. Ja üks leopardimustriline mantel mängib seal oma rolli. Tekkis kiusatus endale ka selline osta. See mantel on nagu sümbol – uus võimalus inimesele, kes on harjunud alati sulanduma, aga tahab lõpuks nähtav olla.
Kokkuvõttes on „Tõde, vale ja tegu“ raamat, mis on korraga lohutav ja vabastav. See on lohutuseks kõigile, kellele maailm ja igapäevaelu mõnikord korralikult närvidele käivad ja julgustuseks neile, kes pole veel öelnud välja seda, mida tegelikult mõtlevad. Kui ise ei julge asju kuradile saata, siis on seda väga mõnus teha koos Astridiga.