Frankie rändab pärast viimase omaniku surma sihitult külas ringi. Ta satub hüppama Richard Goldi aknale hetkel, kui mees üritab enesele silmust kaela ümber sättida. Gold proovib Frankiet minema ajada, kuid kass võtab seda mänguna ja näitab väga otsekoheselt välja, mida tema tahab: toitu, pehmet voodit ja inimest, kes tema vajaduste eest hoolitseb. Asi päädib sellega, et Gold teeb kõutsile viga, ehmub sellest ning viib looma tuppa, kus too tasapisi toibuma hakkab. Ilmselt on Frankie aga piisavalt uimane, et unustada loomade kuldreegel Teeskle lolli! ning hakkab mehega inimkeeles rääkima. Siit saabki alguse lugu, mis jõuab lugejani Frankie pilgu läbi.
Kass jutustab humoorikas võtmes ning räägib, kuidas maailm talle paistab. Frankie ei saa pikka aega aru, miks Gold tahab oma elu lõpetada. Tema meelest on inimesed kõige kummalisemad olendid maa peal ning teevad oma elu mõttetult keeruliseks, selle asemel, et võtta asju lihtsalt nii nagu nad on. Frankie teab küll loomi, kellel on ka raske elu, aga ta on kindel, et kõik nad tahavad elada, keegi neist ei mõtle, kuidas enda elu lõpetada.
Ei pea olema kassisõber, et nautida Frankie otsekohest mõtteviisi ja mõnusat huumorit. Siiski, kassisõpradele meeldib see raamat vahest veelgi rohkem. Ka meil on kodus kass ning oleme mõnikord pidanud vestlusi teemadel, mida kass mõtleb, kuidas ta oma järgmist käiku planeerib või kui pahane ta on, et väljas on külm. Olen jäänud seisukohale, et kass ei planeeri midagi, teda ei morjenda maha sadanud lumi ega külmakraadid. Tema võtab olukorda nii nagu see on ega vaeva oma pead asjade pärast, mida ta muuta ei saa. Või noh, tegelikult ei vaeva ta üldse oma pead. Täpselt sarnast suhtumist esindab kass Frankie. Ja inimesed võiksid vabalt temast eeskuju võtta.
Inimesed on teistsugused. Nemad räägivad kogu aeg, kuidas keegi välja näeb või mis keegi on. Ja see on tohutult oluline. Hei, Frankie sa oled inetu! Hei Frankie, sa oled segavereline! Hei, Frankie, sa oled puudega!
Inimesed tahavad ka alati teada, kui vana keegi on, ja muudkui räägivad sellest. Tegelikult on ju ükspuha, kui vana ollakse! Peaasi, et ollakse olemas. Nii arvab Frankie. Ta ei saa aru, miks paljud inimesed muudkui elu mõtet otsivad.
Noh, sihuke elu mõte. Kõigepealt tuleb ta üles leida. Ja siis tuleb peale passida, et ta jälle ära ei kaoks. Ja kui ta kaotsis on nagu sinul praegu, siis mõtled kogu aeg, kus ta küll on. Elu mõttest tuleb ainult jama. Minu arvates. Ja lõpuks polegi enam muude asjade jaoks aega.
Aga Frankie ainult ei filosofeeri. Ta avab ka tagamaid, kuidas kass endale privileege välja kaupleb. Küllap on ka iga kassiomanik endamisi imestanud, kuidas on kass saanud mõne õiguse, mida alguses polnud plaanis talle pakkuda. Näiteks lesida pererahva voodis. Frankie kirjeldab, kuidas tema endale Goldi voodi välja kauples. Kõlab ju täitsa usutavalt?
Muidugi ütles Gold: „Mitte minu voodisse, Frankie! Minu voodi on tabu! Tule sealt maha!“
Pole aimugi, mida tähendab tabu. Ja minu arvates ütlevad inimesed liiga tihti, mida ei tohiks teha. Ometi pole ju üldse tore midagi mitte teha. Eriti kui tahaks. Ja voodi on suur. Oleks täielik raiskamine, kui keegi seal üksinda lamaks, ütlesin ma Goldile. Lisaks: ma nurrusin, tegin armsa näo, ringutasin ja andsin kogu meelitamisetenduse. Istusin öösiti suletud magamistoaukse taga ja mäugusin. Lõputult. See oli kurnav, kuid tasus ära. Nüüd magan ma iga päev oma voodis ja Gold magab ka seal. Nii palju, kui ta serva peal ruumi leiab.
Kuigi rääkiv kass võib tunduda ulme, siis raamat seda kindlasti ei ole. Pigem on autorid kassi kaudu leidnud sobiva võtme, millega avada tõsiseid teemasid, nagu depressioon ja enesetapukatse. Frankie mõtteviis avardab maailma ja lubab uskuda, et elu ei pea olema keeruline, kui ise seda keeruliseks ei tee. Ühel jalutuskäigul küsib Frankie rotveileri, paksu Heinzi käest, kas talle meeldib, kui inimene roika viskab ning tema peab sellele järele tormama ja tagasi tooma. Paks Heinz vastab: „Ma teen seda oma inimese pärast. Sest ma arvan, et talle meeldib. Ja minu inimene teeb seda minu pärast. Sest ta arvab, et mulle meeldib.“ Kas me kõik ei tee elus vahel sääraseid asju, mida ise tegelikult ei soovi, aga arvame, et teine tahab? Kas poleks targem järele küsida?