Hiilija
Mina olen Alfred. Alfred Unustatu, selle loo jutustaja. Kõik, kes lugusid jutustavad, teavad, et lool peab olema mingisugune algus. Miski, mis sündmused käima lükkab. Mõni lugu saab alguse mingist raputavast pöördest, näiteks hakkab vulkaan purskama või keegi sünnib või sureb. Või saab keegi mingi jahmatava kirja. Mõni lugu jälle algab täiesti imetillukestest mõttevälgatustest, näiteks otsustab keegi proovida, kas esikupõrandal tuleb uni paremini kui oma voodis. Nagu ma ise ühel oktoobriööl teha otsustasin.
Olin tol ööl juba kõik võimaliku läbi proovinud. Olin akna lahti teinud ja padjale teise poole keeranud. Olin sokid jalga pannud ja sokid ära võtnud. Olin vett joonud ja kempsus käinud, pooliku marineeritud kurgi söönud ja uuesti joonud, aga uni ei tulnud ega tulnud. Kui mitte miski ei aidanud, võtsin padja ja teki kaenlasse ja läksin esikusse. Heitsin esiku karedale vaibale pikali, surusin pea patja ja torkasin padja alla taskulambi, mis mul öösiti tihti pidžaamapluusi taskus oli. Esikuvaibalt polnud kuude kaupa tolmu imetud. Liivaterad torkisid selga ja kuivanud pori pudises mu all peeneks pulbriks, aga muidu tundus ase täitsa korralik. Tõi vähemalt mu unetutesse öödesse vaheldust.
Lamasin esikus ja kuulasin öö hääli. Radiaator vulises ja puuoks kriipis küüntega köögiakent. Muidu oli vaikne. Või mitte päris. Mu kõht korises kõvemini kui eales. Mul oli nälg. Hirmus nälg.
Elasin koos isaga Savitee majas number neli. Või peaks ehk ütlema jutumärke kasutades, et „elasin“. Või pigem „koos isaga“, sest isa polnud juba pikemat aega kodus näha olnud. Niisiis, teoreetiliselt elasin ma koos isaga meie avaras korrusmajakorteris, aga praktikas oli tegu sellega, et mind oli sellesse kolme tuba ja kööki hõlmavasse ruumi isa äraolekuks ladustatud.
Isa lahkumisest oli möödas vähemalt kuu, võib-olla rohkemgi, ma polnud enam aja möödumisega kursis. Isa tegi tööd, enda sõnul ajas oma bisnist või pidas kusagil maailma otsas tähtsate inimestega nõupidamisi. Võib-olla Itaalias või Mehhikos. Või Balil. Isa ei öelnud kunagi, kuhu ta sõidab või millal tagasi tuleb. Ühel päeval vajus ta lihtsalt kolinal ja täiesti ette hoiatamata uksest sisse, tõmbas uhkelt kotist mõne jõleda skulptuuri või vaasi ja tõstis selle raamaturiiuli otsa. Varsti pärast seda viskas ta diivanile sirakile ega liikunud sealt enne, kui oli jälle aeg minna.
Tavaliselt ostis isa enne minekut koju toitu, aga seekord oli ta unustanud poes käia. Mõtlesin, et järsku jättis ta mulle söögiraha, ja jõudsin juba elevile minna. Saaks kordki ise valida, mida süüa. Mitte makarone ega kõvu kuivikuid, vaid värsket puuvilja ja juustu ja äsja ahjust tulnud leiba, mis mõnusalt sõrmi kõrvetab! Tegin rõõmsalt prügikastikapi lahti ja kummardusin võtma roostes plekkpurki, isa rahakassat. Aga purgi põhjas oli vaid paar armetut münti, millest jätkus hädavaevu ainult kuivikuteks ja kempsupaberiks.
Pidin niisiis köögikapis leiduvaga kuidagi välja venitama. Riis, makaronid ja näkileivad. Ketšup, mõni marineeritud kurk ja kõvaks läinud sai. Teekotid ja mesi. Aga nüüd hakkasid varud kokku kuivama. Olin päeval ära keetnud viimased makaronid ja koukinud noaotsaga pudelipõhjast ketšupipära. Õhtueineks võtsin ühe näkileiva ja meega maitsestatud Earl Greyd, isa lemmikteed, mida ma vihkasin. Tee olin pannud tõmbama kuuma kraaniveega, sest vett ei õnnestunud keeta. Isa oli nimelt unustanud elektriarve tasuda ja elekter võeti ära ainult natuke aega pärast seda, kui olin saanud makaronid keedetud.
Seal ma siis lamasin kottpimedas, liivaterad selja all ja kõrval tass leiget teed, kui trepikojast kostsid sammud. Äkki jäid sammud seisma ja midagi kolksatas. Siis jälle sammud, seis, KOLKS. Sammud, seis, KOLKS. Lõpuks jäid sammud meie ukse taga seisma. Hiilija seisis nüüd minust vaid käsivarre kaugusel. Kartsin, et kõhukorin paljastab mu, kuid õnneks taipas mu kõht viimasel hetkel vait jääda.
Ohkasin kergendustundest. Või väsimusest ja kurbusest. Võib-olla kõigest kokku. Mõnikord ohked lihtsalt pahisesid mu seest selge põhjuseta välja.
Ukse taga jäi vaikseks. Hoidsin hinge kinni ja kuulatasin. See, kes oli teisel pool ust, tegi arvatavasti sama. Püüdsin end lõdvaks lasta, aga siis pääses jälle ohe välja. See oli sügav kui puurkaev.
Ukse tagant kostis krabinat.
Hingasin sügavalt sisse ja küsisin: „Kes seal on?“
Ei mingit vastust. Järsku see hiilija ei kuulnudki mu küsimust.
„Kes seal on?“ kordasin ja surusin kõrva vastu ust.
Koridoris oli tontlikult vaikne, kuni postiluuk äkitselt kolksatas ja midagi põrandale kukkus. Kobasin padja alt taskulambi pihku ja valgustasin põrandat. Ukse ees vedeles… ajaleht.
Hiilija oligi siis ainult lehekandja, kes arvatavasti eksis uksega. Isa oli ajalehe tellimuse juba ammu ära lõpetanud, sest oli ise kogu aeg reisil. Isa ei teadnud, et mina armastan ajalehti. Tõin mõnikord prügimajast vanu lehti ja lugesin otsast lõpuni läbi. Nüüd, kus elekter oli ära, oli vaibale potsatanud ajaleht otsekui taevast langenud kullakamakas, sest see oli mu ainus kontakt maailmaga. Mobiil ei töötanud, sest seda ei saanud laadida. Televiisorisse ei tulnud voolu, nagu ka arvutisse, mitte ühtegi seadmesse.
Laotasin ajalehe enda ette, et sukelduda maailma sündmustesse ja kujutleda, et elan nende keskel. Kujutleda end jutuvada ja lärmi keskele. Valimisvõistluste, revolutsioonide ja meeleavalduste keskele. Kaubanduskeskuses hängivate noortekampade ja jalgpallistaadioni meeletu mürgli keskele. Tornaadode, vulkaanipursete ja taevast lõhestavate silmipimestavate meteoriidisadude keskele. Sedapuhku ei jõudnud ma oma kujutlustes esimesest paarisleheküljest kaugemale, sest kui ma ajalehe avasin, veeres selle vahelt vaibale väike punapõskne õun. Napsasin õuna põrandalt, võtsin ampsu ja asusin uuesti lehe kallale. See oli veidralt mügarlik. Avasin kiiresti ajalehe murdekohad ja valgustasin taskulambiga. Lehe vahele olid topitud hallid villased sokid ja köögipaberisse keeratud võileib. Jõllitasin leidu hämmeldunult. Kas postiljon oli võileiva kogemata ajalehe vahele torganud? Või oli see lihtsalt mingi tobe nali? Tõmbasin villased sokid igatahes jalga. Need olid puhtad ja soojad ja neil oli kolm triipu: sinine, punane ja roheline. Seejärel haukasin aplalt tükikese võileivast ja alles siis, kui kurgiviiludest niiskeks tõmbunud kaera maik kurgulaes laiali valgus, meenus mulle hiilija. Kargasin püsti ja lükkasin ukse lahti. Aga trepikoda oli pime ja vaikne. Hiilija oli kadunud.
Kui tahad teada, mis Alfredist edasi saab, siis telli raamat siit. Lisaks leiad lingitl veel palju teisi sooduspakkumisi. Head lugemist!