Marial on keeruline minevik, mille eest ta on põgenenud Londonisse. Seal tuleb iga päev tööd rabada, et endal hinge sees hoida. Peret ja sõpru tal ei ole, aga on paar klienti, kellega on tekkinud lähedasemad suhted.
Näiteks dementsusega võitlev vanaproua Elsie, kelle eest Maria on valmis pea tulle pistma. Või siis tundlik mees Briani, kellega koristaja samuti sõbraks saab. Neil küll pole palju ühist, kuid Maria näeb, kui lahke ta on ning tal on Brianist kahju, sest üle terroriseerib teda. Veel üks Maria klient on salapärane ööklubi omanik Balogan, kelle juures Maria koristab peamiselt öösiti ning kellega tal tekib aja jooksul omapärane suhe.
Jupphaaval olevikus ja minevikus jutustades, tuleb välja, miks mõni laip juurde tekib ja mille eest Maria põgeneb.
Muide, tänusõnades ütleb kirjanik, et tema isa oli Aknapesijate Föderatsiooni liige ja ema juhtivtolmueemaldaja kummipaelavabrikus. Ja et nemad vennaga töötasid vanemate kõrval nii aknaid pestes kui põrandaid pühkides. Seega pole imestada, et peategelane just koristaja on.
On ju natuke imelik, kuidas raamatut lugedes hakkad kaasa tundma inimesele, kes teeb üsna tumedaid tegusid. Ja nagu tahaks, et tal läheks hästi. Järelikult on kirjanik suutnud ta inimlikuks ja mõistetavaks kirjutada.
Heaks ajaviiteks võib seda põnevikku kindlasti lugeda. Lugu on soravalt kirjutatud ja lugemine edenes täitsa ruttu. Natuke huumorit on ka siia-sinna pikitud. Eriti head on Maria dialoogid Elsie’ga, kes on elus näinud nii mõndagi. sest kes ei suudaks teda ja tema kasse armastada.
Toitu välja jagades sosistas Elsie Mariale: „Tead ju, mida öeldakse, et tee mehe südamesse käib kõhu kaudu. Ei käi ta midagi.“ Tõstnud kartulid kolmele taldrikule, tegi ta põgusa pausi. „See käib otsejoones läbi rinnakorvi ühe neetud suure kirkaga.“